Sinine vaikus

Tuba, mida valgustas ainult värelev arvutiekraan. Toas ei olnud mitte kedagi, kuid laual oli kohvitass, mis veel auras, täites toa mõnusa kohvi lõhnaga. Kuid selles toas oli veel mingi lõhn. See lõhn oli kergelt metalne, iiveldama ajav. See lõhn tuli magamistoa ja köögi vahelisest ukseavast.

Seal ukseavas lamas keegi. Ta keha oli täiesti lõtv. Tema pea toetus uksepiidale. Piidalt voolas alla, nii kööki kui ka magamistuppa, punane nire. Moodustus üks suur lomp. See oli veri. Täiesti tavaline, punane inimveri, mis valgus välja maaslamaja peahaavast. Ikka juhtub.

Surnuaial oli vaid üks värske haud. Sellel ei olnud lilli. Sellel ei põlenud küünlaid. Tundus, nagu ei oleks see haud ega seal puhkav inimene mitte kedagi huvitanud. Väljas paistis päike. Mitte kedagi ei tulnud. Päike loojus. Ikka ei tulnud kedagi. Ja päike tõusis jälle. Kõik oli sama. Haua juurde ei tulnud kedagi.

Kusagil linnas, kusagil korteris, istusid kaks noorukit, poiss ja tüdruk, laua taga. Laual põlesid küünlad. Tüdruk kadus korraks kööki ja tuli sealt tagasi koos kartulisalatiga. Mõlemad tõstsid endale süüa. Nad sõid. Kaetud oli ka kolmas taldrik. Ta oli oodatud, kuid ta ei tulnud. Ta ei tulnud enam kunagi. Ta jättis need kaks maha.

Poiss valas pitsidesse viina. Vaikuses tõstsid mõlemad oma pitsid, noogutasid ja jõid. Ja niimoodi tegutsesid nad salatisöömise kõrvalt päris mitu korda. Lõpuks olid nad parajalt purjus. Nad ei rääkinud midagi. Nad olid kurvad, nukrad ja vaiksed.

Jälle seesama nukker üksik haud, mis ei olnud enam nii värske. Möödas oli nädalaid. Endiselt ei olnud keegi veel selle ääres käinud. Endiselt ei olnud seal ühtegi lille ega põlenud ühtegi küünalt. Jäi mulje, nagu keegi poleks kadunust hoolinudki.

Keegi kõndis mööda teed, mööda kabelist, suunaga haua poole. See oli surnuaia hooldaja.

Tüdruk istus oma sülearvutis ja vaatas vanu pilte. Ta mõtles, kuidas on küll naljakas, et arvutid on asendanud ajalehed, ajakirjad, raamatud ja pildialbumid. Kõik oli ühes kohas koos. Ta ei mõelnud nende peale, kes olid piltidel. Ta ei suutnud. Ta kartis, et ta hakkab nutma. Aga ta ei tohtinud nutma hakata. Ta on tundetu. Ta on tundetu. Ta on tundetu.

Keegi keeras võtit ja korteriuks avanes. Endiselt valgustas seda tuba vaid värelev arvutiekraan. See oli siin nädalaid töötanud. Keegi astus korterisse, ohkas ja sulges arvuti ning süütas lambid. Tema järel tuli veel keegi. Koos pakkisid nad vaikuses asju kokku. Neil olid kolm kasti: "Rämps" ; "Alles hoida" ja "Erilised".

Nemad otsustasid praegu kellegi teise elu väärtuse üle. Mõlemad nutsid.

Poiss istus üksinda köögis. Tema ees laual oli pudel viina, mis oli pooleldi juba tühjaks joodud. Pitsi oli äsja juurde kallatud. Viinapudeli kõrval oli mobiiltelefon. Ta kummutas viinapitsi põhjani ja helistas. Ta igatses.

Haud, vaikne ja üksik. Viimne puhkuspaik ühele inimesele. Huvitav, kas see on talle parem puhkus, kui ta üksi puhkab?

Keegi tuli mööda rada. See oli tüdruk. Ta seisis haua ees. Tema käes oli lill. Sinine. Kurva välimusega. See oli rukkilill. Ta asetas selle tasakesi hauale ja istus pingile, mis oli haua vastas. Ta ei nutnud. Ta ei tohtinud nutta. Ta ei tundnud mitte midagi surnu vastu. Ta süütas haual küünla.

Poiss ja tüdruk istusid diivani peal ja vaatasid filmi. Mõlemad olid kuidagi rahutud. Poiss üritas end kokku võtta, nihkus tüdrukule lähemale ja pani oma käe ümber tema. Tüdruk lükkas poisi eemale. Ta raputas pead. Poiss üritas uuesti, kuid jälle lükkas tüdruk ta eemale.

"Mis sul on?" küsis poiss. Tüdruk raputas pead, tõusis püsti ja läks minema.

Nüüd ei olnud haud enam üksi. Keegi käis siin pea iga päev. Mõnikord oli see tüdruk, kes lihtsalt istus vaikuses ja vaatas kuidas küünlad haual põlevad. Vahel käis siin poiss, jättes hauale vahel ka pitsi viina, küsides nõu. Ta ei saanud üksinda päris hästi hakkama. Ta ei teadnud veel piisavalt.

Poiss ja tüdruk olid oma korteris. Tüdruk pani oma pakitud kohvrid ukse kõrvale ja pööras poisi poole. Poiss ei öelnud midagi. Ta oli kurb. Ta oli juba kõik öelnud, mida öelda andis. Ta üritas tüdrukut kallistada. Tüdruk ei lasknud. Ta võttis oma kotid ja kõndis uksest välja. Tal oli vaja üksi olla. Ta ei saanud olla koos.

Tüdruk istus jälle haua ääres. Ta oli süüdanud ühe küünla. Ta istus vaikuses. Pingi kõrval lebasid tema kotid. Kogu tema elu oli temaga siin kaasas. Tüdrukul oli raske hingata. Ta haaras kinni oma kaelakeest. Selle oli tema talle kinkinud, see, kes nüüd mullas lamas. Ta oli selle kinkinud talle juba kunagi ammu. Jõuludeks. See oli see hetk, mil tüdruk temasse ära armus. See oli see hetk, mil tüdruk sai teada, et sellel, kes nüüd siin lamab, olid tema vastu tunded. Aga kumbki ei võtnud midagi selle suhtes ette. Tüdruk hakkas nutma. Lõpuks lasi ta oma pisarad välja. Ta ei olnud tegelikult tundetu.

Viimane küünal põles lõpuni. Enam ei olnud siin kedagi. Haud oli üksi. Lilled temal närtsisid. Küünlad kustusid. Keegi ei tulnud, et neid uuesti süüdata, keegi ei tulnud, et panna uusi lilli. Möödusid nädalad. Kõik olid lõpuks hüvasti jätnud. Ühe puu otsas hakkas lind laulma.