Vastused?

Linnades on palju maju. Mõned neist on uued, mõned vanad ja mõned kohe väga vanad. Üks selliseid väga vanu maju seisis teistest eraldi mäekünka peal. Tema ümber kasvasid paar puud. Maja oli puust ja kunagi olnud punast värvi. Nüüd aga oli tal osaliselt värv üldse puudu ja osaliselt oli ta pleekinud roosakas. Selle maja aknad olid katki. Uksed olid lukus. See maja oli surnud.

Linnades on palju inimesi. Mõned neist on uued, mõned vanad ja mõned kohe väga vanad. Kaks sellist inimest ronis loo algushetkel ühest künkast üles, just selle sama teistest eraldi seisva mäekünka poole. Nad kõndisid ümber maja, vaatasid selle laudadega kinni taotud aknaid ja suitsetasid mõlemad ühe sigareti.

"Noh, kas lähme?" küsis üks. Tal oli seljas must tagi ja juuksed olid värvitud erkpunaseks. Ta oli meessoost. Pidevalt oli tema näol natukene häiriv naeratus, nagu ta teaks sinu kohta midagi, mida sina ei tea. Ta paistis rahva seast silma. Isegi nimi ei olnud tal päris igapäevane. Prometeus. Sellise nime olid talle vanemad pannud. Sõbrad hüüdsid teda Rommiks.

"Kuidas me sisse saame? Kõik uksed ja aknad on kinni ju!" vastas teine. Tal oli seljas jope. Lihtsalt jope. See ei olnud mitte kuidagi silmapaistev või eriline. Täpselt nagu poiss ise. Tal olid pruunid juuked, nagu kõigil.  Ka tema nimi ei eristunud teistest. Jüri. Täiesti tavaline nimi, mis ei jää küll kõrvu kõlama. Sõbrad hüüdsid teda Jüriks.

Rommi naeris oma häirivat naeratust.

"Ära üldse muretse," ütles ta rõõmsalt, läks maja taha ühe keldriakna juurde ja lihtsalt tõstis selle ees olevad plangud ära.

"Nad on siin natukene kehva tööd teinud," ütles ta Jürile ja ronis aknast sisse.

Jüri järgnes talle ja tal jäi üllatusest suu lahti. Ta ei oleks oodanud, et see maja võib seest nii ilus välja näha.

"See pole midagi erilist," ütles Rommi, "Ma käisin siin koristamas nädal aega. Pesin seinad ära ja värki. Näeb välja nagu uus, kas pole?"

Jüri tegi hiiglaslikule ruumile, kus ta hetkel viibis ringi peale ja küsis siis:
"Miks sa seda tegid?"

"Et siin ilusam oleks."
"Nojah, aga mille jaoks?"

Rommi veider naeratus ei kadunud kuhugi, nagu ka positiivsus tema hääles.

"Minu enesetapu jaoks muidugi," vastas ta.

Jüri jäi vait. Rommi ainult naeratas talle vastu. Jüri oleks tahtnud teda lüüa. Ta oleks tahtnud Rommi näolt selle naeratuse pühkida. Mis mõttes, ta ütleb midagi sellist ilma, et ta hääl väriseks? Ilma, et ta tunduks mõistvat tagajärgi?

"Sa tahad end ära tappa?" küsis Jüri pärast mõneajalist vaikust. Ta pingutas, et viha tema häälest välja ei paistaks.

Rommi noogutas.

"Miks?"

Rommi kõndis mööda tuba ringi, silitas selle seinu.

"Sest ma olen tüdinud inimestest, kes kardavad surma. Ma olen tüdinenud sellest, et kõigi jaoks on see midagi kohutavat. Ma tahan neile näidata, et see on okei. Et seda ei pea kartma. Niimoodi pole võimalik elada ju!"

"Surnuna pole ka võimalik elada."
"Elavana pole võimalik surra," vastas Rommi ja istus ühe pool-lagunenud tugitooli peale ja süütas uue suitsu.

"Aga inimesed sinu ümber? Sinu sugulased? Sinu sõbrad? Sa neile pole mõelnud?"

"Olen. Sugulastele pole ma midagi öelnud. Nad on minu perekond, nad peaks mind mõistma. Mis puutub sõpradesse, siis neile ma seda parasjagu räägingi. Ma loodan, et tema mind ka mõistab."

Jüri ei suutnud uskuda, mida ta kuulis. Ta ei tahtnud uskuda, et tema on Rommi ainus sõber. Ta oli alati inimestest ümbritsetud, nende hulgas pidi tal ju ometigi veel sõpru olema.

"Aga äkki arvavad nad, et nemad on sinu surmas süüdi?"
"Jätan kirja. Ütlen neile. Küll nad saavad aru."

Jüri ohkas ja süütas ka endale sigareti.

"Ma ikkagist ei saa aru, et miks?"

Rommi tõusis püsti, läks oma sõbra juurde ja embas teda.

"Ära muretse oma pead. Elul tuleb sarvist haarata ja see enda kätte võtta, kas pole nii?"
"Elu jah, aga mitte surmal!"
Rommi lasi oma sõbra lahti ja ronis aknast uuesti välja. Jüri läks tema järel.

"Aga ütle mulle, Jüri. Mis vahet neil kahel tegelikult on?"

Jüri ei osanud vastata. Ta ei teadnud. Kas neil üldse oligi vahet?

Rommi noogutas, naeratus ei olnud endiselt kuhugi kadunud. Ta embas korra veel oma sõpra ja läks siis sõnagi lausumata minema.

Jüri jäi sinna seisma. Külm oli. Tuul liigutas raagus puudel oksi. Kusagil kraaksatas harakas. Jüri hakkas kõndima.

Jüri istus mõned päevad hiljem oma laua taga. Ta luges lehte. Seal oli artikkel Rommist. Jüri üritas mitte nutma hakata. Ta võttis noa ja kraapis sellega oma lauale:

"Prometeus

1993-2012

Sa muutsid minu arusaama elust."

Miskipärast oli Jüril tunne, nagu ta oleks siiski pidanud kuidagi Rommit takistama. Ta arvas, et Rommi ei teeks seda päriselt. Ta tundis end süüdi.

Kurat, mõtles Jüri, seda see enesetapp sinuga teebki. Mitte midagi. See mõjub ainult teistele.

Jüri tõmbas saapad jalga ja läks välja suitsule.