Jalutuskäik koju

Lund langeb taevast, aeglaselt ja rahulikult. Õige tasa potsatab teda vastu maad. Kõige ümberringi on valge. Puhas. Aga vähemalt linnas on muda ja lörtsi ja kiirustavad autod. Linnas on elu veel tavaline. Talv ei lase sellel muutuda.

Istun bussi peale. Bussi peal on soe. Ma sõidan koju. Või kodunt just ära. Ma ei tee neil kahel enam vahet. Väga vahet ei olegi.

Mu pea on tühi. Ma olen kaotanud igasuguse soovi ja tahte edasi minna. Ma vajun raskelt bussiistmele. Muusika mängib kõrvaklappidest. Mis lugu, sellele ma tähelepanu ei pööra. See on lihtsalt kõige ülejäänu summutamiseks. Pilk on mul suunatud aknast välja. Mind ei huvita minu kaasreisijad. Vähemalt on bussis soe. Peatus järgnes peatusele. Mitte midagi erilist ei juhtunud. Järjekordne peatus. Näen kuidas üks neiu jookseb bussi peale, üritab juba peale astuma hakata, kuid buss sulgeb uksi. Tüdruk ehmatab korraks ja naeratab vaid. Bussijuht õnneks siiski märkab tüdrukut ukse juures ja avab uksed uuesti. Neiu astub, naeratus näol, bussi ja istub minu vastu.

Tal on tumepunaseks värvitud huuled ja peaaegu sama värvi juuksed. Arvestades mappi tema käes ja peatust, kus ta bussi peale astus, on tegemist Kõrgema Kunstikooli tudengiga. Ka tema kõrvus on kõrvaklapid ning nendest kostuva muusikarütmis trummeldas ta vaikselt oma mapi peal.

Sellel tüdrukul oli peas nägu, nagu näeks ta kõike esimest korda. Ta püsis positiivsena. Isegi selles külmas ja sombises esmaspäevas.

Ma vaatasin tema poole ja korraks vaatas tema ka minu poole. Me vaatasime teineteisele silma. Ja tüdruk hakkas naerma. Ta naeratas mulle. Tal oli päris armas naeratus. Vastasin talle samaga. See oli kuidagi naljakas, aga sama ka kuidagi hea.

Buss sõitis edasi. Enam me tüdrukuga teineteisele otsa ei vaadanud.

Peagi tuli minu peatus. See oli ühtlasi ka selle tüdruku peatus. Millegipärast tekitas see hea tunde. Astusime koos bussist maha ja koos jätkasime ka oma kõndimist. Me läksime samas suunas. Kõrvuti. Kuidagi soe tunne oli sees. Ma ei teadnud, kes see tüdruk on. Millegipärast oli mul tunne, et selle tüdruku peas käivad samasugused mõtted. Võib-olla üritab ta meenutada, kust ta mind teab. Hah. Nali on tema kulul. Ta ei teagi mind.

Me kõndisime edasi. Üks hetk aga keeras tüdruk ära. Hästi aeglaselt. Ta vaatas minu poole, justkui kutsuks ta mind endaga kaasa. Justkui paluks ta mind, et ma ta koju saadaks. Ma vaatasin tüdruku poole. Ta tundus segaduses. Miks ma ei tule?

Ma pöörasin pea ära. See ei saanud tõsi olla. Ma pidin seda kõike ette kujutama.

Varsti jõudsin ma koju.

See neiu oli mind inspireerinud.

Kodus istusin ma oma toas, lamasin oma voodil ja üritasin raamatut lugeda. Ma ei suutnud aga tekstile süveneda. Ma mõtlesin ikka veel sellele tüdrukule bussist. Ma tõmban käega üle näo. Ohkan. Ma tõusen üles, panen riidesse ja lähen välja. Ettekäändeks on värskendav jalutuskäik ja mõtlemapanev sigaret, kuid tegelikult lootsin ma seda tüdrukut näha. Jah, tõesti. Loll lootus.

Kuid ometigi. Selle sama teeristi peal, kus me lahku läksime, seisis seesama tüdruk, sigaret sõrmede vahel ja vaatas minu poole. Ta näol oli naeratus.

"Ma ootasin sind," ütles tüdruk vaikselt. Tema hääl oli sama mõnus ja soe ja pehme, kui tema välimuski.

"Ma tahtsin sind tänada," vastasin mina, "Ma pole ammu enam ennast nii hästi tundnud, kui sinuga koos koju kõndides. Sa inspireerisid mind. See oli kõik. Ma tahtsin sind lihtsalt tänada."
"Ja mina tahtsin sind veel näha," ütles tüdruk, "Ma nautisin sinu seltskonda. Kas sulle tundus ka, et me oleks justkui rääkinud?"
Noogutasin. Sigaretid jõudsid lõpuni.
"Peaks koju minema. Kas me veel näeme?" küsis tüdruk.
Jällegi noogutasin.
"Kindlasti."
Pöördusin ja hakkasin minema kõndima.
"Aga kuidas me ühendust saame?"
"Küll me näeme veel," vastan ma, pöördudes naeratades tüdruku poole.
Järsku oli tüdruk minu ees ja suudles mind. Ta libistas oma käed läbi minu juuste. Ta tõmbas mind endale lähemale. See suudlus oli kuidagi tuttav. See suudlus tekitas hea tunde.
"Ma tõsiselt loodan seda," sosistas tüdruk mulle kõrva, hoides minust kõvasti ümbert kinni.
Noogutasin ja tüdruk lasi mu lahti ning kadus.