Mitte midagi ei tule siin elus lihtsalt. Kõige kallal peab vaeva nägema. Kõik ootab sinult mingitki pingutust. Kui palju sa tead inimesi, kellele asjad lihtsalt sülle kukuvad?
Vahel muidugi sa pingutad ja rahmid ja surud ennast läbi kivide, teadmata isegi täpselt kuhusuunas. Sa lihtsalt teed ja siis... Siis jõuad sa mingi tulemuseni. Sa ei tea mida sa tulevikult tahad, kui, siis häguselt.
Seistes keset lava, prožektori valgus sulle näkku säramas, tahab su näole tungida naeratus, kuid seda ei saa lubada. Hindav pilk jookseb kiirelt üle publiku. Mis su tekst oli?
"Kas te teate seda tunnet, kui te tulete õhtul koju, istute tugitooli, võib-olla avate isegi ühe õlle ja tunnete, et kõik on hästi? Kõik on veel paremgi, kui ta olla saaks. Kas te teate seda tunnet? Sest mina ei tea."
See on see hetk, kus kurk hakkab kõige rohkem kuivama. Vahetult pärast alusamist. See hetk, mil sa tahaks lavalt ära joosta ja võtta terve pangetäis vett ning oma pea lihsalt sinna sisse paariks tunniks likku jätta.
"Minu lugu...- Minu lugu algab mitu aastat tagasi. Ma olin peol ja, uskuge või mitte, ma tundsin armastust esimesest silmapilgust. Seal oli leekivpunaste juustega noor tütarlaps, kelle silmadesse ma end ära kaotasin."
Nüüd on juba palju kindlam tunne, võimalik ka, et selle pärast, et enam ei ole sa laval üksi. Sa naeratad tütarlapsele, kes just lavale on astunud. Ta hoiab sinust distantsi, lastes sul edasi rääkida, kuid sinu pilk on naelutatud talle. Sa ei pea enam oma teksti näitlema. Sa edastad oma päris tundeid.
"Kahjuks ei õnnestunud mul temaga rääkida. Vähemalt mitte kohe. Ma nägin teda tõesti vaid korraks. Seejärel tõmamti mind juba sõprade poolt ära nende juurde," kamp noori haarab su enda sekka ja veab sind lavaäärele lähemale, "Ja tema läks oma sõbrannade juurde. Ja just sealt, mu kallid. Sai minu allakäik alguse."
Kogu ülejäänud etendus on lihtsalt hägu. Sa ei mõista hästi, mis toimub. Sa kaod oma kehast ja sinu karakter astub sinna asemele. Sa pole sina, kuid see on kõige sinulikum hetk üldse. Sind ei olegi olemas.
No comments:
Post a Comment