Ta sõrmed liikusid kiirelt üle arvutiklaviatuuri, moodustades tähekombinatsioone, sõnu, lauseid, mida tema arust vaja öelda on.
Alkohol ja kirjutamine, kirjutamine ja alkohol. Need asjad käivad käsikäes, kas pole nii? Mina enam ei tea, mis käib kirjutamisega koos. Ma kirjutan ja kirjutan, teadmata kuidas kirjutada ja kust ammutada oma ideid. Minu teosed on kohutavalt üksluised, ühe ja sama plotline'ga. Kõik on korduv ja sama, mitte miski ei muutu. Kus on nooruslik innovaatilisus?
Järjekordne lonks viskit ja noormees süütas uue sigareti, lugedes oma kirjutatud uuesti üle, pea kätele toetumas.
"Kurat, see ei lähe," ütles ta sosinal iseendale ja kustutas kogu seni kirjutatud teksti ära.
Magamistoa ukse peale tuli öösärgis noor naine, toetudes vastu uksepiita ja haigutades laialt.
"Tule ära magama kallis."
"Ma ei saa praegu, sa ju näed, et ma kirjutan," vastas mees ärritunult, kummutas viskiklaasi põhjaks ja hakkas, sigaret huule otsast alla rippumas, uuesti kirjutama.
Naine kõndis vaikselt üle köögipõranda, vältides seda ainsat kohta põrandal, mis kääksub, ja pani oma käed õrnalt mehe õlgadele.
Kui naine mehe õlgu masseerima hakkas, pani mees silmad kinni ja oigas vaikselt. Tema kael oli viimased kaks päeva valutanud.
"Tule voodisse, kallis. Homme on ka päev, homme kirjutad."
Mees vaatas üles naise hallidesse silmadesse ja noogutas nukralt.
"Jah, tõsi. Ka homme on päev."
"Jah, tõsi. Ka homme on päev."
Naine võttis mehe käe oma kätte ja hakkas tagasi magamistoa poole kõndima. Mees lihtsalt järgnes talle, jõudmata isegi arvutit välja lülitada. Ekraanile jäid veel ilutsema tema viimased kirjutatud laused.
"Ükskõik kui palju sa ka ei proovi, ikka on miski ees. Sul on suurepärane idee millest kirjutada, kuid sa kirjutad sellest täpselt samamoodi nagu kõigest muust. Sinu elus puuduvad negatiivsed emotsioonid. Sinu elust puudub põnevus," mõtles Kirjanik omaette.
Ta istus baarileti ääres ja tellis omale uue õlle.
No comments:
Post a Comment