Kirjanik - Kolm

Läheme nüüd natukene tagasi. Sellesse hetke kus Mart Eerikat tänaval nägi.
"Mart? Mida sa siin teed? Kas sa ei pidanud täna koju jääma?" küsis Eerika üllatunult. Mart ei vastanud sellele. Ta vangutas ainult pead ja keeras ringi. Ta ei suutnud Eerikale praegu otsa vaadata.
Tagasi kohvikusse jõudes ei läinud Mardi tuju paremaks. Seal, kuhu ta oma asjad oli jätnud, polnud midagi. Tema sülearvuti, kott, jakk - kõik oli kadunud.
Mart tormas kohvikusse sisse, lootes, et ehk võeti need sisse, kuid keegi ei teadnud neist midagi.
Noormees vandus valjult ja hakkas siis tagasi oma kodu poole lonkima.

Kirjanik ei osanud enam midagi teha. Ta kõndis sihitult läbi tänavate. Ta mõtted olid hajevil. Tema peas jooksid jutud, mis ilmselt kunagi paberile ei jõua. Mõne baari ees ta peatus jälle korraks ja vaatas, ega tema tuttavaid seal näha pole. Vahel oligi ja siis veetis ta seal baaris tunni või kaks, võttis ühe õlle ja rääkis juttu. Vahel tutvus ta ka uute inimestega, kuid kordagi polnud ta oma tegevustele keskendunud. Ta mõtles kõigele muule.


Koju jõudnud, istus Mart kööki ja võttis taskust ainsa asja, mis tal veel alles oli. Oma mobiiltelefoni. Ta sirvis oma telefoniraamatut, otsides inimesi, kellega ta rääkida saaks. Ta juba teadis, kellele ta helistab. Siin ei olnud väga palju küsimustki.
"Tsau Karl, kuule, kas ma tohiks paar päeva sinu juures crashida?"

Mart ilmus koos kahe matkakotiga Karli ukse taha.
"Loodan, et see on ikka okei, et ma tulin."
"Ole nüüd, Mart! Mul on alati hea meel sind näha. Aga räägi siis, mis juhtus?"
Mart raputas pead, võttis kotist välja kaks pudelit õlut ja pudeli viskit.
"Räägime parem millestki muust?" küsis Mart. Karl noogutas arusaadavalt ja avas nende õllepudelid.

Kell oli kaks öösel. Karl oli magama läinud. Nad olid joonud õlut, veini ja klaasikese viskit. Nüüd jõi Mart aga juba oma neljandat klaasi ja kirjutas Karli arvutis. Ta ei kirjutanud midagi uut, kuid ta kirjutas seda, mida tal vaja oli. See aitas.