Väljas oli juba üpriski hämar ja jahe, kui Mart kontorist välja astus, käed taskus ja näol veidi morn ilme. Ta oli lootnud, et ta saab Katriniga natukene väljaspool korterit aega veeta ja ehk natukene paremini tuttavaks saada.
Kirjastuse trepi peal istus selle omanik, Rohtla, keda Mart hetk tagasi üpriski ärritatuna kontoris oli näinud. Ta istus seal ja lihtsalt vahtis enda ette, näol rahulik ilme, isegi õnnelik võiks öelda. Ta nägi palju leebem välja, hoolimata armist tema näol.
Kui Mart temast mööda kõndis, vaatas Rohtla teda imelikult, võttes siis tema käest kinni ja peatades ta.
"Kes sina oled?"
Mart vaatas üllatusega Rohtlale otsa, kogus siis end ja vastas.
"Mart Ennola. Ma avaldan teie kirjastuse kaudu raamatu."
"Aa, sa oled see Katrini oma. See, keda me pidime Maalri raamatuesitlusel tutvustama. Sa suitsu teed või?"
Mart laiutas käsi ja noogutas. Rohtla viipas siis mehele, et ta tema kõrvale maha istuks ja pakkus talle oma portsigarist üht sigarellot.
"Mina, Mart, olen Aleksander Rohtla, "Unistuse" omanik. Ma ütlen sulle ausalt, et meie kirjastusel ei lähe just kõige paremini. Ma ei osanud seda kirjastust luues ettegi näha, mis kõik probleemseks võivad osutuda. Kõik need probleemid, mida ma kartsin, on kuidagi mööda triivinud, kuid tabanud on kõik muu. Aga ei, me saame hakkama. Meil ei pruugi küll enam nii palju raha olla, et teha kõike mida me tahaks, kuid me püsime pinnal. See sama raamatupoodki siin all. Maalri raamatuesitlus pidi siin toimuma. See kuulus muidu ühele vanamehele, kelle eest ma ise arveid tasusin, sest pood ei toonud talle piisavalt sisse. Aga praegu on rasked ajad ja nüüd ei saanud mina kah tema eest tema arveid tasuda ja noh... Nüüd läks pood müüki. Ja mida ma nüüd Maalrile ütlen? "Jajaa, su raamatuesitlus on järgmine nädal, aga me pole veel kohtagi leidnud, kus seda teha!". See ei ole normaalne. Oleks ainult keegi, kes saaks selle poe ära osta. Keegi, kes tahaks seda poodi pidada."
Mart ainult noogutas selle peale. Ta ei osanud midagi öelda. Mida tal oligi öelda. Oleks tore küll ju raamatupoodi pidada, aga kust ta selle raha võtaks? Müüks oma korteri maha?
"Aga igatahes, Mart, oli tore tutvuda," ütles Rohtla, tõustes püsti ja surudes Mardi kätt, "Loodetavasti jääd sa ka edaspidi oma asju just meie kirjastuses avaldama."
"Aga kindlasti," vastas Mart ja hakkas siis ära kodu poole kõndima.
"Aa, Jaana? Sa oled minu juures või? Ma ei tea, ma olen praegu väljas, aga ma võin koju liikuda kui sa tahad midagi teha. Või tegelt, kuidas oleks homme? Okei. Tsau!"
Kirjanik läks tagasi Eneli juurde leti ääres, istus maha ja küsis: "Kuhu me jäime?"
"Sa pidid mulle just oma tänastest plaanidest rääkima."
"Noh. Nagu just välja tuleb, pole mul midagi plaanis." ütles Kirjanik naeratusega ja lasi omale uue klaasitäie õlut valada.
Mart istus köögis, kirjutas ja jõi kohvi kui Katrin koju tuli. Mart läks talle ukse peale vastu ja vaatas murelikult kuidas Katrin vastu seina toetus ja silmad kinni rahulikult sisse ja välja hingas enne kui hakkas kingi jalast ära võtma.
"Saite midagi?" küsis Mart vaikselt ja natukene arglikult, kartes seda teemat ülesse võtta.
"Ei," vastas Katrin tüdinult, "Nädalase ettehoiatusega on natukene keeruline sellise ürituse jaoks mõnda sobivat ja taskukohast kohta leida. Meil just ei ole väga palju raha selle jaoks."
"Aga kui keegi peaks selle raamatupoe ära ostma ja seal seda poodi jätkama? Kas siis oleks võimalus temaga kokkuleppele saada?"
"Ma ei tea, sõltub ju täiesti sellest uuest omanikust. Kuigi vaevalt see nüüd järgmiseks teisipäevaks müüdud saab."
"Palju teil muidu seda rendiraha anda on?" küsis Mart, liikudes koos Katriniga esikust elutuppa, diivanile, kuhu Katrin nagu laip pikali vajus.
"Üle saja viiekümne euro ei anna küll minna."
"Saja viiekümne euroga võiksin ma küll täitsa leppida," ütles Mart vaikselt, nii et Katrin teda vaevu kuulis.
"Mida?" küsis naine, vaadates segaduses pilguga Mardile otsa, kes vaid naeratas omaette.
"Ma ütlesin, et sajaviiekümne euroga võiksin ma leppida küll."
No comments:
Post a Comment