Kirjanik - Kaksteist

Kell oli kolm öösel, kui Mart oma telefonihelina peale üles ärkas.
"Ja, hallo?" võttis mees uniselt kõne vastu, suutmata piisavalt ülesse ärgata, et helistaja numbritki vaadata.
"Heeei, Mart! Kuule, saad sa mulle taksoraha anda, mul natukene jääb puudu. Ma praegu hakkaks tulema. Saad mulle alla vastu tulla?" kostis telefonist lõbusas tujus Katrini hääl läbi kergelt arusaamatu artikulatsiooni.
"Ikka jah. Näeme varsti."
Mart pani kõne ära ja tõusis aeglaselt püsti, sirutades ennast. Ta ei olnud väsinud. Katrini kõne oli ta täielikult äratanud.
Ta tõmbas kiirelt mingid riided selga ja lonkis mööda treppe alla õue. Ta ei pidanud kaua ootama enne kui Katrini takso ukse ette tõmbas ja purjakil Katrin sealt välja astus ja Mardile kaela hüppas.
"Tsau Mart!"
Mart muigas, lükkas Katrini õrnalt eemale ja kummardus taksoakna juurde:
"Palju ma teile võlgnen?"
Samal hetkel astus taksost välja mustas pusas ja sassis juustega Mardi vanune mees, vajudes uksest välja ja taarus Katrini kõrvale, pannes oma käe siis tema ümber.
"Kaheksa eurot," vastas taksojuht. Mart, kes meest nähes näost valgeks oli läinud, ulatas taksojuhile kümne-eurose ja tõukas käega tagasiraha tagasi.
"Pole vaja. See on teie vaeva eest."
 "Aitäh sulle, Mart!" kiljatas Katrin, hüpates Mardile uuesti kaela ja suudeldes tänulikult mehe põski.
"Pole tänu väärt," pomises Mart ja hakkas tagasi korterisse kõndima.
"Oota, Mart" jooksis naine Mardile järgi, tirides tundmatut enda järel, "Saa tuttavaks, see on Joonas, ta ööbib täna meie juures."
"Mhmhm," pomises Mart vastuseks ja kadus korterisse, Katrin ja Joonas tema järel.

Et oma mõtteid Jaanalt eemale saada, läks Kirjanik raamatukokku. Raamatukogudes oli ta end alati hästi tundnud. See vaikus, mis seal valitses, selline lärmakas vaikus, oli kuidagi rahustav. Rääkimata muidugi sellest tundest, mida tekitasid kõik need raamatud ta ümber ja nende koltunud lõhn. Võiks öelda, et Kirjanik lausa armastas seda.
Kirjaniku üllatuseks põrkas ta ühes vahekäigus kokku sügavalt mõttesse vajunud Jaanaga, kes parasjagu Eesti luulekogusid uuris.
"Hei!" karjatas Kirjanik, natukene valjemalt kui ta oleks tohtinud, teenides sellega ära mitmete inimeste pahurad pilgud.
"Hei!" vastas Jaana üllatunult, "Mis sa siin teed? Ma mõtlesin, et sa läksid koju!"
Kirjanik punastas kergelt, sügas oma kukalt ja vastas siis vaikselt:
"Noh, ma olingi sinnapoole teel, kui ma mõtlesin, et ma ei saa praegu kodus olla. Vähemalt mitte üksinda. Mis sul muidu plaanis on täna? Et kui sul midagi ees ei ole, siis äkki tahaksid võib-olla minu juurde tulla."
"Noh," vastas Jaana muiates kergelt ja jäädes siis vaikseks.

Mart tõusis hommikul, kui keegi tema voodist mööda kõndis, et kööki minna. Ta ei olnud öösel maganud. Ta oli kõrvaklapid kõrva surunud, muusika valjuks keeranud ja näo patja surunud. Ta mõtles terve öö Katrinile ja sellele uuele kutile, Joonasele, kes praegu tema voodist mööda kõndis.
Mart tõusis voodist, tõmbas püksid jalga ja läks magamistuppa vaatama. Katrin lamas veel voodis ja isegi et norskas vaikselt. End ümber keerates, et tagasi voodisse minna ja võib-olla veel natukene kirjutada, nägi Mart korteriust kinnilangemas, varjamas enda taha äsja korterist väljunud Joonase jalad.
"Nojah siis," pomises Mart vaikselt, ronis voodisse ja võttis lahti läpaka.
Natukese aja pärast astus ukse peale hästi unise näoga Katrin, juuksed sassis ja silmad kissis. Tal oli seljas suur meestesärk, mida naine öösärgina kasutas. Ta üritas oma silmi natukene rohkem avada, soovides Mardile kähiseval häälel tere hommikust.
"Tahad sa vett äkki," küsis Mart kergelt mõnitava häälega, pannes läpaka oma sülest ära. Katrin noogutas ja vajus mehe kõrvale diivanile.
"Mida ma eile õhtul tegin?" küsis ta, toetades oma pea Mardi õlale, mis jättis mulje, et naine kahetseb oma tegu.
"Ma ei oska sind detailidega kurssi viia, kuid mulle helistasid sa kell kolm öösel, küsisid taksoraha ja siis tuigerdasid koos selle Joonasega oma magamistuppa."
"Oh sa issand jumal!" karjatas Katrin, varjates oma näo käte vahele, "Anna andeks, Mart! Appikene! Ma ei oska midagi öelda."
"Ega sa ei peagi midagi ütlema," vastas Mart.
"Aga -"
"Katrin. Sa ei oma minu ees mingit vastutust. Ma olen lihtsalt mingi kutt, kes eile sinu korterisse sadas. Sa ei pea end minu ees selgitama."
Selle peale jäi Katrin nukralt vait ja istus mõnda aega, pea Mardi õla peal.
"Aga ma siis lähen toon sulle selle vee," ütles Mart vaikust murdes, tõusis püsti ja kadus kööki, tulles tagasi klaasitäie vee ja kahe tassi kohviga.
"Mis kell on?" mõmises Katrin, olles terve klaasitäie korraga tühjaks joonud.
"Varsti hakkab üheksa saama."
"Kurat!" hõikas Katrin, hüppas püsti ja kadus tahatuppa riideid vahetama.
"Ma pean tunni aja pärast juba tööl olema!"
Katrin väljus oma toast, juuksed ära kammitud ja riided seljas, kuid tema näost oli endiselt näha, et tal on pohmakas.
"Ma tulen umbes viie ajal," ütles ta kiirelt Mardi juurde tullas, et teda enne äraminekut korra kallistada. Olles oma lause lõpetanud ja ka kallistust lõpetamas, suudles Katrin meest kiirelt korra põsele. Nad mõlemad jäid hetkeks seisma, mõeldes selle üle, mida Katrin just teinud oli.
"Kell on veerand kümme," ütles Mart vaikselt, tuues Katrini niimoodi oma hetkelisest käitumisšokist välja.
"Jah. Õige. Ma lähen. Tsau!" ja juba oligi ta läinud, jättes Mardi taaskord üksinda oma korterisse.