Kirjanik - Kolmteist

Mart istus üksinda Katrini korteris ja jõi kohvi. Ta üritas kirjutada, kuid ei suutnud. Ta lihtsalt istus laua taga, pea käte vahel ja vahtis arvuti ekraani. Tema mõtted olid mujal, kuigi ta isegi ei teadnud kus. Ta otseselt ei mõelnud millegi peale. Ta lihtsalt ei saanud kirjutada.
Mart võttis taskust oma telefoni. Ta ei teadnud miks ta seda tegi. Ta ei tahtnud kellelegi helistada. Vähemalt ta arvas nii. Aga äkki?
Mart valis numbri ja pani telefoni kõrva äärde, süda tagumas sees.
"Hei! On sul aega võib-olla korraks kokku saada?"

Jaanal kahjuks ei olnud aega Kirjaniku juurde minna. Ta jättis Kirjaniku raamatukokku, lubades talle küll õhtul helistada ja võib-olla ka läbi astuda. Kirjanik istus mõnda aega raamatukogus, sirvides oma lemmikraamatuid, lugedes uuesti oma lemmiklõike, enne kui ta otsustas välja suitsule minna.
Ta istus väljas pingile, heitis jala üle põlve ja toetas oma käe pingi käsitoele. Ta oli parasjagu oma sigareti süütamas, kui temast üks väga tuttav blond tütarlaps mööda kõndis.
"Eneli? Tsau!"
"Hei! Kas see pole mitte Kirjanik?" küsis Eneli, naeratades mehe juurde astudes.
"Kuidas sul läheb? Ammutad raamatukogust inspiratsiooni?"
"Mitte päris," vastas Kirjanik, "Tulin siia natukene puhkama, mõtteid värskendama. Otsisin ühte sõbrannat enne linnast ja nii naljakas kui see ka ei oleks, kui ma olin alla andnud, leidsin ma ta siit. Kuhu sa ise praegu tõttad?"
"Kuule, tead, tööle. Aga sa võid mulle pärast külla tulla sinna. Tead seda pitsarestorani mis siin on?"
"Eks ma ikka tean. Aga ehk näeme pärast. Tsau!"
"Tsau!"


Mart ei olnud isegi selles linnaosas juba mõnda aega käinud. Ta süda tagus sees. Nad pidid kokku saama korteri taga oleval mänguväljakul. Mart oli juba seal, käed värisemas erutusest.
"Tsau Mart!" ütles hääl mehe seljataga.
Mart keeras ennast ringi ja naeratas närviliselt: "Tsau Eerika!"
"Ma ei tulnud siia lihtsalt rääkima. Ma ei taha kuulda sinu vabandusi. Ma tahan lihtsalt, et asi oleks selge. Mina ja sina ei ole enam koos ja ei saa ka kunagi koos olema. Ma ei taha, et mulle nii tehtaks. Ma lihtsalt..."
"Mart -"
"Ei, Eerika, palun, ära hakka ennast õigustama. Siis sa lahkud siit vähemalt oma väärikusega."
"Mis korterist saab?" küsis Eerika, olles ära ehmunud sellest, kui karm Mart ta vastu oli.
"Sa võid selle endale jätta. Vähemalt praeguseks. Loodan ainult, et sa tasud arveid õigeaegselt. Kuigi ma ei soovita sul end seal väga koduselt tundma hakata. See on siiski minu oma, jäta see meelde."
Mart pani käed taskusse ja kõndis minema, vaatamata tagasi. Eerika jäi mänguväljakule seisma, käed nõutult rippus ja pisarad silmis.

"Päriselt juhtus nii või?" küsis Eneli naerdes, toetudes letile ja rüübates oma siidrit.
"Juhtus. Pärast seda ma enam Karksis pole käinud." vastas Kirjanik ja ulatas oma tühja klaasi Enelile, lastes tal omale veel õlut endale kallata.
Tütarlaps ulatas täidetud klaasi tagasi Kirjanikule ja vaatas siis kella:
"Noh, mul on ainult tund aega veel tööd jäänud. Mis sul pärast plaanis on?"
"Otseselt mitte midagi. Mis siis?"
"Ma ei tea, võiks kuhugi minna,"
Kirjaniku telefon helises.
"Oota hetke, kohe räägime sellest edasi."
"Jah, halloo?"


Mart kõndis mööda Rüütli tänavat ja jäi seisma kirjastus "Unistus" ees. Ta oli sinna kusjuures täiesti juhuslikult sattunud. Tal ei olnud see plaanis. Aga kui ta juba siin oli, otsustas ta ka trepist üles minna ja vaadata, kuidas Katrinil läheb.
Kogu kontor oli nagu mesilaspesa, inimesed jooksid ühe laua juurest teise juurde ja jagasid omavahel pabereid siia ja sinna. Mart kõndis Katrini laua juurde ja sosistas talle kõrva:
"Tsau!"
Naine võpatas selle peale, haarates oma südamest ja hingates kergendatult, kui ta ümber keeras ja Marti nägi.
"Kurat, ära tee nii. Niimoodi võib südamerabanduse saada."
"Vabandust. Mis teil toimub siin? Miks kõik niimoodi ringi tormavad?"
"Ah ei, meil hakkab praegu just uus raamat välja tulema. Anton Maaleri romaan "Jaanipäev". Ega sa juhuslikult ei tea Antonint?"
"Kahjuks pole mul seda rõõmu olnud."
"Ära üldse muretse," ütles Katrin naerdes, "Küll me teid selle nädala jooksul tutvustame. Ta kuulutab oma raamatuesitlusel ka sinu raamatu välja."
Mardi silmad läksid üllatusest suureks:
"Ja millal see on?"
"Järgmine teisip-"
Katrin ei jõudnud oma lauset ära lõpetada, kui kontorisse astus sisse ülikonnas mees, lakitud juustega. Tema põsel oli suur arm, justkui oleks keegi üritanud tal pool nägu katki lõigata. Ta vilistas valjult, nii et kogu kontoris koheselt sagimine lõppes.
"Omanik," sosistas Katrin vaikselt Mardile enne kui mees rääkima hakkas.
"Nagu te kõik teate, peaks järgmine nädal toimuma meie selle aasta olulisema teose, härra Maaleri romaani, esitlus. Kahjuks aga läks meie praegune toimumiskoht just tund aega tagasi müüki. Teil on kakskümmend neli tundi aega, et uus koht leida. Tehke nii, et ma teis pettuma ei peaks."
"Kurat!" vandus Katrin vaikselt ja tõusis püsti, et minna ühe teise laua juurde.
"Mis tema probleem on? Teisipäevani on veel aega küll."
"Anton tahtis homseks täpseid andmeid ürituse toimumise kohta. Rohtla, see on siis kirjastuse omanik, nägi väga ränka vaeva, et Anton meile saada ja taha tahab, et Anton ka oma järgmiste teostega meie juurde pöörduks, sest tõesti. Kirjastus, kes selle mehe kodustab, on pea eluks ajaks kindlustatud. Aga kuule, Mart, mul tõesti ei ole sinu jaoks rohkem aega."
Mart noogutas ja vaatas kella:
"Kell on peaaegu viis. Ma mõtlesin, et pärast sinud tööd võiks midagi teha. Välja minna või midagi."
"Mart," ütles Katrin väsinult mehe poole pöördudes, "Ma tõesti kardan, et ma jään täna ületunde tegema. Mõni teine kord võib-olla?"
Mart noogutas jällegi ja kõndis kontorist välja.