Kirjanik - Kuus

Mart oli vahepeal magama jäänud, kui ta telefon järsku helises.

"Jah, Mart kuuleb," võttis ta toru uniselt vastu.

"Tsau Mart, Katrin siin. Kuule, ma lugesin su jutud läbi ja mõtlesin, et äkki viitsid sa kokku saada?"

"Jah, muidugi! Millal ja kus?"

"Teeks poole tunni pärast Creppis?"
"Olgu, näeme seal!"

Mart pani kõne ära ja hakkas erutatult oma kotist riideid otsima.
"Kurat!" vandus ta, leidmata ühtegi normaalsemat riietuseset. Lõpuks otsustas ta Karli kapist endale pintsaku laenata.

Kirjanik tõusis oma pargipingilt ja hakkas kesklinna poole liikuma, et seal tass kohvi juua ja võib-olla midagi kirjutada. Tee peal kohtas ta aga ühte tüdrukut. Ta oli kahtlaselt tuttava näoga. Kus ta teda näinud oli? Talle ei tulnud meelde, kuid tundub, et tüdruk tundis ka tema ära, sest ta vaatas Kirjanikule veel pikalt järgi. Kes ta oli?

Mart jõudis kohvikusse täpselt õigel ajal. Katrin oli juba seal ja jõi kohvi. Marti nähes ta naeratas ja tõusis püsti.

"Tsau! Egas ma sinu plaane nüüd segi ei löönud?"

"Ei, ära muretse," vastas Mart, istus maha ja tellis omale tassi kohvi.

Katrin võttis oma kotist pataka pabereid, mis olid välja prinditud Mardi lood, ja asetas need enda ette lauale.

"Räägime siis kohe asjast. Mulle meeldis," ütles tüdruk, sirvides pabereid, justkui otsides midagi.

"Eriti see," lisas ta, leides õiged lehed ja ulatades need siis Mardile.

Tegemist oli mehe lühijutuga kirjanikust, kes defineerib ennast ainuüksi oma kirjutiste kaudu. Tal puudub igasugune muu identiteet. Kui ta kellelegi ennast tutvustas, tutvustas ta end kui Kirjanik.

Kirjanik jõi rahulikult oma kohvi, koputades mõtlikult pastakaotsaga vastu lauda. Paber tema ees oli maalitud täis tähti, sõnu, lauseid. Siis nägi ta teda jälle. Seda tüdrukut pargis. Ta peatus korraks, olles Kirjaniku märganud, ja jätkas siis oma jalutuskäiku.

"Hei!" hõikas Kirjanik talle järgi, hüpates oma tooli pealt püsti.

"Oota!"

"Mul tekkis sellega ainult üks küsimus. Ega sa ei taha sellest natukene pikemalt kirjutada?"
"Miks?" vastas Mart segaduses.

Katrin ainult naeratas omaette:
"Lihtsalt."
Mart luges märkeid, mis Katrin tema jutu kõrvale oli teinud.

"Ma arvan, et see oleks võimalik. Aga ikkagist, miks?"
"Homme räägin," vastas Katrin, jõi oma tassi tühjaks ja tõusis püsti, "Ma praegu pean minema. Aga mine kirjuta seda natukene ja saada uuesti mulle. Siis ma võib-olla ütlen sulle, milles asi on."