Kirjanik - Seitse

Mart istus laua taga, jalgadega närviliselt trummeldades. Tal oli esimene peatükk kirjutatud, kuid nüüd oli teda mingi pidur tabanud. Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta tõusis korduvalt püsti, lihtsalt niisama, istudes siis jälle maha, põrnitsedes ekraani.
"Ah, persse kah," mõmises ta omaette ja saatis esimese peatüki ära Katrinile.
Ta hingas nüüd natukene rahulikumalt, pani arvuti kinni ja läks välja värsket õhtu hingama. Öine linn helendas tema silme ees, justkui kutsudes Marti välja jalutama ja kusagil üht õllet tegema. Väljas oli soe. Palav lausa. Mart tundis, kuidas suvi on lähedal.

Kirjanik jõudis tüdrukule järgi vahetult enne seda, kui tüdruk bussi peale pidi astuma.
"Oota," ütles Kirjanik hingeldades, "Mine järgmisega."
Kirjaniku üllatuseks tüdruk peatusgi, vaadates üllatunult Kirjanikule otsa.
"Ma arvasin, et sa ei tundnud mind ära," ütles tüdruk naeratusega näol.
Kirjanik punastas ja heitis pilgu maha:
"Noh, tegelikult ei tundnudki. Ma tean, et ma tean sind kusagilt, vist, aga ma ei mäleta kust."
Tüdruk naeris valju häälega ja võttis oma kotist paberilipiku, mille ta siis mehele ulatas.
"Helista mulle," ütles tüdruk ja astus bussi peale, mis just peatusesse oli tõmmanud.


Kell oli kümme ja Mart magas rahulikult hommikust und, kui ta telefon helises.
"Jah?" võttis ta uniselt toru vastu.
"Tsau Mart, Katrin siin! Kuule, kas sa saaksid mulle töö juurde korraks külla tulla?"
"Mmm... Jah, saaksin küll. Kuhu ja millal?"
"Kohe praegu. Rüütli 10. Helista kui kohal oled."
"Okei," vastas Mart ja pani kõne ära. Ta lükkas teki enda pealt, lonkis kööki ja tegi endale kiirelt kohvi. Ta telefon helises jälle. Seekord oli tegmist sõnumiga. Saatja oli Eerika.

Kirjanik keerutas visiitkaarti oma sõrmede vahel. Helistada või mitte? Kust ta seda tüdrukut teada võis? Lõpuks sai uudishimu Kirjanikust võitu.
"Halloo, Jaana Reinork kuuleb?"
"Tere Jaana. Kirjanik siinpool. Aga enne kui me millestki muust räägime, ütle kust sa mind tead? Mul lihtsalt ei tule meelde!"
Telefonitorust kostis summutatud naeru.
"Tule täna õhtul kella kaheksast Kirsi pubisse. Siis räägin."
Kõne katkes ja Kirjanik jäi oma tühja telefoniekraani vaatama. Kus kurat on Kirsi pubi?


Mart helistas Katrinile natukene enne kohale jõudmist.
"Tsau! Ma olen kohe kohal."
"Okei, ma tulen välja,"
Mart pani kõne ära ja kõndis edasi, süda tagumas sees. Ta nägi Katrinit enda ees, astumas välja tänavale.
Majal, kust ta välja astus, oli kaks ust. Üks neist viis keldrisse, kus asus pisikene raamatupood. Selle ülakorrused oli hõivanud aga pisike kirjastus.
Katrin tervitas Marti tugeva kallistusega ja näitas siis uhkelt ukse poole.
"Tere tulemast kirjastusse "Unistus"! Sinu järel!"
Mardi suu vajus lahti. See ei saanud olla tõsi.