Kirjanik - Üksteist

Taevas oli loojuvast päikesest oranžiks värvunud, kui Mart oma uude ajutisse elukohta jõudis. Ta toetas oma koti vastu trepikojaust ja valis telefonil numbri. Ta oli unustanud küsida mis korteri number on.
"Hei! Ma olen all!"
"Okei. Ma tulen sulle vastu?"
"No, sa võid ju kah."
Kõne katkes ja juba mõne hetke pärast avanes trepikoja uks, mille vahelt vaatas välja Katrini naeratav nägu.
"Tsau! Tule edasi! Ma elan kolmandal korrusel. Korter number kümme."
Mart heitis oma koti uuesti õlale ja hakkas nukra naeratusega mööda treppe üles ronima.
"Kuule Mart," ütles Katrin vaikselt tema seljatagant, kui nad korteri ukse taha olid jõudnud "Kas sa nüüd ütled mulle, mis sul juhtus?"
"Lähme sisse ja ma räägin sulle kogu loo ära," ohkas Mart ja vajus Katrini ees uksest sisse.


Kirjanik lasi alt uksekella, karjus akna taga, kuid ei mingit vastust. Kell oli pool kaheksa pühapäeva hommikul. Jaana ei saanud olla ju ometigi tööle läinud.
"Jaana!" hõikas Kirjanik veel korra, olles juba täielikult lootust kaotamas. Ainus vastus mis ta sai oli aga ühelt vanatädikeselt esimesel korrusel:
"No kurja te lõugate siin pühapäeva hommikul? Pole veel eilsest õhtust kaineks saanud? Me siin üritame magada!"
"Vabandust," pomises Kirjanik, minnes näost tulipunaseks. Ta ei olnud enam ammu ennast niimoodi tundnud. Ta süütas ühe sigareti ja kõndis mööda tänavat minema. Kus Jaana võis olla? Või ei reageerinud ta selle pärast, et Kirjanik oli minema läinud? Koju ei saanud mees enam minna. Ta lihtsalt ei tahtnud. Ta tahtis Jaana üles leida.


"Ja see on põhimõtteliselt kõik," lõpetas Mart oma jutu. Terve rääkimise aja oli ta pilku maas hoidnud, tõstes selle alles nüüd, et näha Katrini reaktsiooni. Ja ühtlasi ka selleks, et oma uut elukohta uurida. Katrin elas kahetoalises korteris, mille nii-öelda "suures toas" nad praegu istusid suurel punasel diivanil, mis pidi järgnevatel öödel Mardi jaoks voodit asendama. Tagumises toas, mida Mart näinud ei olnud, magas Katrin ise.
"Kuigi ma olen sinu sõbraga ühel nõul, Mart, et sa Eerikale helistama peaksid, võid sa siin olla nii kaua kui sa tahad. Ongi hea võib-olla, et mees majas on."
Mõlemad naersid vaikselt. Oli tunda, et õhus oli pinget ja et kumbgi neist ennast eriti mugavalt ei tundnud. Mart üritas endale aga sisendada, et ta ei oleks seda teinud, kui tal oleks mõni muu võimalus olnud, temal aga polnud. Nii ta vähemalt endale ütles.
"Kuidas sul muidu kirjutamine läheb?" küsis Katrin, üritades piinliku vaikust vältida.
"Kusjuures, mul just siia tulles tuli paar päris head ideed, mis ma arvan, et sulle kah meeldiks. Ega sa ei pahanda, kui ma nüüd korraks ennast välja lülitan ja natukene kirjutan?"
"Ei absoluutselt mitte!" ütles vastas Katrin suure naeratusega, "Ma kusjuures pidin niikuinii just natukeseks välja minema paari sõbrannaga. Saad vast üksinda hakkama küll siin ja leiad vajalikud asjad üles? Mul on köögikapis üht hästi head teed ja külmikus peaks olema võileiva materjali. Aga ma siis lähen. Tsau!"
"Tsau!" vastas Mart ja juba oligi Katrin läinud, jättes Mardi üksinda tüdruku diivanile istuma.