Kirjanik - Neli

Kui Mart hommikul ärgates oma telefoni vaatas, helendas selle ekraanil päris mitu vastamata kõnet Eerikalt.
"Kuidas tunne on?" küsis Karl, kui Mart kööki komberdas ja toolile istus.
"Pea valutab raisk," vastas Mart vaikselt. Karl naeris valjult, tõstis siis oma sõbra ette taldriku peekoni ja praegmunaga, klaasi vett ja tassi kohvi.
"Mis sa eile valmis kirjutasid?"
"Ei midagi erilist. Ma ei mäleta hästi. Midagi ühest poisist ja tüdrukust, kes tülitsesid ja siis oli probleem ja nad lahendasid selle ära. Tead ju küll, see tavaline värk."
"Aga tead mis mina arvan, Mart? Sul oleks puhkust vaja. Ma sõidan õhtul Tallinnasse, kui sa kaasa tahad tulla?"
Mart raputas pead:
"Ei, ma arvan, et see poleks üldse hea idee. Kauaks sa sinna jääd?"
Karl kehitas õlgu.

Kirjanik istus baarileti ääres ja hoidis kramplikult kinni oma viimaste rahade eest ostetud õllepudelist. Pilt tema silme ees oli kergelt hägune ja ujuv. Hõiked kostsid justkui kusagilt kaugelt. Ta oli sulgunud oma isiklikku maailma.
"Kas see koht on kinni?" esitas keegi küsimuse. Kirjanik tõstis oma uimase pilgu ja nägi enda ees peaaegu sama uimases olekus noort tütarlast, kes talle naeratades toolile vihjas, mis Kirjaniku kõrval oli.
"Ei-ei, see on täiesti vaba," vastas mees, tõstes pudeli oma suu juurde.
"Eneli," tutvustas tüdruk ennast.
"Kirjanik," vastas mees muigega.


Mardi telefon helises peaaegu lakkamatult. Niipea kui üks kõne oli lõppenud, tuli kohe teine. Mart ei võtnud oma telefoni vastu. Ta isegi ei vaadanud kes helistab. Ta teadis, et see on Eerika.
Karl oli talle jätnud oma arvuti, kus praegu oli lahti Mardi kirjutatud lühijutt. Ta luges seda uuesti üle, tundes mingit veidrat tunnet. See oli see sama jutt, mida ta juba korduvalt oli kirjutanud, kuid siin oli midagi muud ka sees. See oli lõpuks saanud oma hinge.

Ei läinud kaua enne kui Eneli ja Kirjanik juba kirglikult teineteist suudlesid.
"Tead, mu korter on siinsamas," sosistas Eneli Kirjanikule kõrva. Kirjanik vaid noogutas selle peale, tõusis püsti, haaras oma jaki ja Eneli käe ning tormas uksest välja.


Lõpuks läks Mart korterist välja. Ta oleks küll hea meelega veel sinna jäänud, kuid tal oli vaja poodi minna, et süüa ja suitsu tuua.
Aeglaselt lonkis ta läbi poe vahekäikude, suutmata otsustada, mida söögiks võtta. Lõpuks otsustas ta kahe õlle ja pitsa kasuks. Energiat kirjutamiseks sisaldas see dieet piisavalt.
Kassajärjekorras oleks Mart oma asjad peaaegu maha pillanud. Tema ees seisis seesama lühikest kasvu blonide juustega ja merehallide silmadega tütarlaps.

Eneli korter ei olnud suur, kuid suurust ei olnudki neil vaja mujal, kui voodis, kuhu Eneli Kirjaniku koheselt vedas. Nende käed libisesid mööda teineteise keha, nende huuled ei suudelnud mitte ainult teineteise huuli. Nad peaaegu et rebisid üksteisel riided seljast.


Mart vaatas pikalt tüdrukut enda ees, suutmata võtta kokku julgust, et temaga rääkida.
Lõpuks oli tüdruk ise see, kes tema poole pöördus:
"Tere!"