Kirjanik - Üheksa

Kirjanik ja Jaana istusid baaris päris pikalt. Alles varajastel hommikutundidel, nii umbes viie ja kuue vahel, astusid nad sealt välja. Nende samm oli vaid kergelt sassis, nägudel olid laiad naeratused ja käed teineteise ümber põimunud.
"Kus sa elad? Ma saadan su ära," küsis Kirjanik.
Jaana kortsutas kulmu ja hammustas oma alahuult.
"Ma ei tea kui hea idee see on. Ma elan ikka päris kaugel. Ma ei tea, kas ma hakkangi üldse praegu koju minema. Ootan ära millal esimesed bussid sõitma hakkavad."
"Aga miks me ei võiks taksot võtta? Jagame arve pooleks? Või, veel parem, las mina maksan!"
Jaana kehitas õlgu. Ta ei näinud põhjust, miks nad ei võiks nii teha. Nad kõndisid kergel sammul taksopeatusesse. Kirjanik kummardas ühe akna juurde ja ütles naerdes:
"Tere! Kas koju saab?"
"Saab. Kuhu täpsemalt?" küsis taksojuht üpriski pahuralt.
"Viime neiu enne ära," vastas Kirjanik. Jaana ütles oma aadressi ja nad läksid sõitu.


Mart tegi kirjutamisse väikese pausi. Ta oli kirjutanud rohkem, kui ta oli arvanud. Ta oli igasugustest graafikutest ees. Ta saatis järgmised kaks peatükki kah Katrinile ja vaatas siis oma telefoni. Tal oli kaks vastamata kõnet ja üks sõnum, kõik Eerikalt.
"Palun! Me peame rääkima!"
Mart pani need kõik mühatades kinni ja läks rõdule suitsu tegema.
Olles äsja oma sigareti süüdanud, kuulis Mart toaukse avanemist.
"Hei, Mart! Ma olen nüüd tagasi! Oled sa siin?"
"Jou!" hüüdis Mart Karlile vastu, "Mees, tule siia korra. Sa ei usu, mis minuga juhtus."

Kui takso Jaana kortermaja ees peatus, tasus Kirjanik arve ja astus samuti taksost välja.
"Ma arvan, et ma lähen edasi jalgsi, ma ei ela väga kaugel. Muidu saab veel raha otsa."
"Kui sa nii arvad," vastas Jaana, "Kuigi sa võid muidugi siia ka jääda."
"Ma ei tea -" vastas Kirjanik tagasihoidlikult.
"Ah, ole nüüd, Raul. Tule nüüd!" ütles Jaana kindlalt, haaras Kirjaniku käest ja tõmbas ta endaga koos korteriuksest sisse.


"Vau," ütles Karl üllatunult, "Need tõesti ju ikka metsikult head uudised! Kuidas sul selle kirjutamisega siis läheb?"
"Tead, päris hästi. Ma ei tea mis mul on, ma oleks nagu järsku mingist blokist üle saanud. Nagu kõik oleks järsku palju selgemaks löödud."
"Ja," hakkas Karl arglikult küsima, "kuidas teil Eerikaga läheb?"
Mart võttis taskust oma telefoni ja näitas Eerika poolt tehtud vastamata kõnede kogu ja ka mõnda üksikut sõnumit.
"Sa peaksid temaga rääkima," ütles Karl, võttes Mardi sigareti ja tõmmates sealt paar mahvi. Mart ei pannud seda isegi tähele.
"Ma tean, aga ma ei ole selleks veel valmis. Võib-olla kunagi varsti."
Karl hammustas oma alahuult ja vaatas murelikult oma sõbrale otsa:
"Mida varem seda parem, mees. Sest siin sa ei saa varsti enam ööbida. Maksimaalselt kaks ööd veel?"
"Viskasin sul juba kopa ette?" küsis Mart naerdes.
"Ei, ma lähen ära. Jäädavalt. Või noh, vähemalt pikemaks ajaks. Ma lõpetasin täna hommikul korteri üürilepingu. Mul on kaks päeva aega, et asjad kokku pakkida ja ära minna."