Kirjanik - Kümme

Mart vaatas suu ammuli oma sõbrale otsa. See oli tema jaoks tõesti natukene kehva uudis. Ta oli Karli korterile lootnud. Vähemalt üheks kuukski. Karlile oli see muidugi hea uudis ja Mardil oli oma sõbra pärast hea meel. Talle pakuti tööd ühe raamatupoeketi suhtekorraldajana.
Mart ei teadnud mida ta nüüd teeb.
"Päriselt kah, Mart, mine räägi temaga."
"Ma ei taha niikuinii enam temaga koos elada! Selles aspektis pole seal väga vahet."
"Ole nüüd, Mart. See korter on si -"
"Jäta see, Karl! Las ta olla. Ma lähen kirjutan edasi."

Kirjanik tundis ennast halvasti hommikul Jaana korterist välja hiilides, kuid tal ei olnud teist võimalust. Ta pidi minema. Ta ei saanud niisama lamada, ükskõik kui palju ta seda ka teha oleks tahtnud.
Hommikune päike oli jahe. Kirjanik tõmbas omale jope selga ja surus käed sügavale taskusse. Kodutee oli veel pikk.


Mart ootas kuniks Karl välja läks, tõustes alles siis oma kergelt küürakast istumisasendist köögilaua taga. Ta lonkis rõdule, süütas ühe sigareti ja võttis taskust välja telefoni.
Mida ta tegema peaks? Kuhu tal minna oli?
Oma telefoniraamatut sirvides jäi ta korduvalt ühele ja samale nimele peatuma.
Aga miks ka mitte?

Kirjanik istus oma kortermaja tagaaias ja jõi kohvi. Ta heitis iga natukese aja tagant närvilise pilke oma telefonile, mis lebas tema ees laual. Kohe peaks tulema kõne Jaanalt. Kirjanik ei oodanud seda, kuid see oli paratamatu. Nad helistasid alati. Kuid mis siis, kui seekord on teistmoodi? Aga mis siis, kui seekord oleks kõik teistmoodi?
"Persse," sosistas Kirjanik, tõusis püsti, pani kohvitassi ära ja tormas minema.


Mart heitis oma asjad selga. Ta jättis Karli jaoks lauale kirja oma uue ajutise elukohaga. Ta ei oodanud oma sõpra ära. Küll nad näevad veel, selles ta ei kahelnud.
Uksest välja astudes oli Mardil veider tunne. Nagu sulgeks ta koos selle uksega ukse oma minevikku. Seda elu, mis ta senimaani oli elanud, lihtsalt ei olnud enam.
"Mis seal ikka," kehitas Mart õlgu ja kõndis mööda tänavat oma uue elukoha poole.