Kirjanik - Kaks

Mart ärkas hommikul üpriski varakult, kuigi tema tüdruksõber, Eerika, oli juba ammu ärganud ja tööle läinud. Aeglaselt ja unisena lonkas mees kööki, kus tema läpakas laual seisis ja istus selle taha maha.
Eerika oli talle tassi kohvi sooja jätnud, mida mees ka nüüd rahulikult jõi ja oma eilseid kirjutisi üle luges.
"No see nüüd küll ei lähe," pomises mees omaette ja kustutas kogu teksti uuesti ära. Kirjutamine ei edenenud tal kohe absoluutselt.
Mart otsustas, et tal on vaja välja minna ja natukene värsket õhku hingata.

Mart istus kesklinna ühes kohvikus maha ja tellis omale tassi teed, võttes kotist välja vihiku ja pastaka. Nüüd tal ehk õnnestub natukene ikka kirjutada.

Kirjanik seisis oma hämaras toas ja vaatas peeglist otsa iseendale. Kes see oli, kes ta ees seisis? Tema seda inimest enam ei teadnud. Ta oli muutunud. Ta oli lasknud ennast muuta, kuid see ei aidanud. Ta ei olnud enam tema ise ega ka keegi teine. Mis tal viga oli? Ta ei mõistnud enam hästi. Tema kaitseks võib öelda vaid, et teised ei mõistnud teda niikuinii kunagi. Ta pidi tegema otsuse, et mis temast saab. Mis temast siis saab?


Vaid korraks tõstis Mart pilgu oma vihikult, kuid juba olid ta mõtted läinud. Temast vooris mööda kümneid inimesi, kõigil oma eesmärk, kuid siiski kohtus tema pilk ühega nendest. Noor tütarlaps, mitte kõige pikemat kasvu. Värvitud huultega, sinisilmne. Mart jäi talle järgi vaatama, nagu tüdruk tedagi. Mart ei olnud kindel, kas ta nägi seda unes või ilmsi, aga talle tundus, et tüdruk viipas teda enda juurde.
Mart kõhkles vaid korraks, jättis oma teetassi alla raha ja jooksis tüdrukule järgi. Ta ei võtnud isegi oma asju kaasa.
Nurga taha jõudes oli aga tütarlaps juba kadunud. Ainsana oli tänaval üks paarike, kellest ühe tundis Mart ära.
"Eerika?" küsis mees üllatunult.
Paarike lõpetas suudluse ja tüdruk vaatas üllatunult Mardile otsa.
"Mart? Mida sa siin teed? Kas sa ei pidanud täna koju jääma?"

Vaikselt, väga vaikselt, hiilis Kirjanik oma toas välja. Üks neiu magas ta voodis ja ta ei tahtnud teda üles äratada. Ta ei tahtnud seda neiut enam kunagi isegi näha. Ta oli kõige värdjalikum tõpranäoga mees keda ta teadis, kuid seda osa endast ta ei muutnud. Ta polnud suuteline nii drastiliseks muutuseks. Ta läks pesi ära oma näo, pani riidesse ja jalutas uksest välja. Ta ei vaadanud enam tagasi.


Mart jõi juba oma neljandat klaasi viskit. Ta oli parajalt purjakil, kuid veel ei kavatsenud ta lõpetada. Tal oli veel nii palju kirjutada, tal oli veel nii palju öelda. Ta ei hoolinud sellest, et tegemist on täpselt samasuguse jutuga nagu ta juba kolmkümmend korda on kirjutanud, ta tahtis seda teha. Tal oli vaja seda teha. Nüüd ta sai seda teha, sest nüüd oli ta üksinda. Enam ei peatanud teda miski.