Kirjanik - Viisteist

"Sa kavatsed selle poe ära osta?" küsis Katrin püsti karates, silmad üllatusest suured, "Mis raha eest?"
"Küll ma leian midagi," vastas Mart diivanile istudes.
Katrin hakkas valjult naerma ja istus Mardi kõrvale:
"Sa tahad öelda, et sul on kusagil suurtes hunnikutes üleliigset raha ja minu juures elad sa lihtsalt lõbu pärast?"
Mart vaatas tõsiselt Katrinile otsa, justkui tahtes talle karjuda, et tal on raha ja see ei ole naljakas.
"Oh, anna andeks, Mart. See on väga armas sinust, et sa üritad minu tuju parandada, kuid sellel pole mõtet. Ma ei taha, et sa minu pärast veel kusagilt pangalaenu peaksid võtma hakkama."
"Mul ei olnud plaaniski," pomises Mart vastuseks ja vajus mornilt sügavale diivani seljatoesse.
Katrin tõmbas ennast diivanile kerra ja pani oma pea Mardi sülle:
"Aitäh, Mart! Ma arvan, et me saame hakkama."

Kirjanik ja Eneli kõndisid läbi öiste tänavate, peatudes aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kas siis Eneli või Kirjaniku tuttavate juures. Nad käisid läbi päris mitme baari, kuid kõigil neist oli midagi viga. Kas olid nad liiga tühjad või jälle liiga täis või ei sobinud muusika.
"Kuule!" ütles Kirjanik järsku oma purjakil häälel, "Mul tuli just üks hästi lahe koht meelde! Aga see on suht kaugel, äärelinnas."
"No ma ei tea, minu kodu on palju lähemal," vastas Eneli, haarates Kirjaniku käest kinni ja teda enda poole tõmmates.
"Ei-ei, päriselt kah. Lähme korra sinna ja siis võime sinu poole minna," ütles Kirjanik ja tõmbas Eneli hoopis enda kaissu ja hakkas, käsi tema ümber, Kirsi pubi poole liikuma.


Katrin oli Mardi süles magama jäänud, suu natukene paokil ja hingatse hästi aeglaselt. Mart oli kah üritanud natukene silmal puhata lasta, kuid ta ei saanud magada. Ta mõtles ikka veel selle raamatupoe peale. Ta libistas ennast vaikselt diivanilt maha, laotas Katrinile teki peale ja läks siis välja. Ta jalutas mööda hilisõhtuseid tänavaid, ümberringi hõiklevad purjakil noored. See oli vist üle pika aja esimene kord, mil Mart nii hilja väljas käis ja jooma ei läinud.
Oma sihtkohta jõudes hingas Mart juba natukene kergendatult. Toas põles tuli, järelikult ta veel ei maganud. Ta hakkas oma vanast harjumusest juba võtmeid taskust otsima, kuid ta oli need oma asjade hulka ära pakkinud, nii et ta oli sunnitud alt helistama.
"Hei, Eerika. Mart siin. Mul on vaja sinuga rääkida, lase mind üles."