Kirjanik - Kaheksa

Mart astus "Unistusest" välja, suutmata endiselt uskuda, mida ta just kuulnud oli. Nad tahtsid avaldada raamatu. Tema raamatu. Nad tahtsid, et tema, Mart Ennola, kirjutaks neile raamatu. Neile meeldis tema kirjutatud jutt ja nüüd nad tahtsid sellest raamatut. See ei saanud tõsi olla. Mart ei uskunud seda. Ta kõndis tummalt koju, justkui zombie, ja heitis voodile pikali, vahtides klaasistunud pilgul lage.

Olles mõnda aega ekselnud leidis Kirjanik Kirsi pubi siiski ülesse. See oli üpriski linna ääres, peidetud majade vahele. Ta ei olnud seal kunagi varem käinud, aga kunagi on ikka esimene kord.
Sisse astudes, tervitas teda üpriski väikene seltskond, kõik istumas ühe suure laua ümber. Ukse kohal olev kelluke tilises vaikselt ja vaikus langes seltskonna peale.
Jaana tõusis oma istekohalt diivanil ja viipas Kirjanikule, et ta lähemale astuks ja istuks toolile, mis tema jaoks tühjaks oli jäetud. Ta oli justkui mingi aukülaline siin.
"Jaana, mis siin toimub?" küsis Kirjanik vaikselt.
"Raul, saa tuttavaks Kirsi Kirjandusklubiga. Päris paljud meist siin on just sinu tulihingelised fännid. Äkki viitsid natukene oma tööst ja teostest meile rääkida?"


Mart oli kergelt tukastanud, kui ta telefon helises. Ta ei vaadanud, kes helistas, lootes, et see on Katrin jälle.
"Tsau Mart! Ma olen üritanud sind kätte saada, miks sa ei vasta? Me peame rääkima! Kas me võiksime kokku saada?"
"Eerika? Ma arvan, et sa tead ise kah, miks ma sinuga kohtuda ei taha. Palun, jäta mind rahule. Mul on praegu olulisemaidki asju teha. Mul on vaja terve raamat valmis kirjutada. Ma võtan ühendust, kui ma oma asjadele järgi tulen."
"Mart!"
Mart pani kõne ära. Ta tõusis püsti, üpriski vihaselt, ja valas köögis endale klaasi viskit. Ta tegi arvuti lahti ja jätkas kirjutamist. Teda tabas järsk inspiratsiooni hoog.

"Ja see on põhimõtteliselt kõik," lõpetas Kirjanik oma jutu, vaadates õnneliku naeratusega otsa oma kuulajatele. Võib-olla oli see just see, mida tal vaja oli, et oma elu ümber pöörata. Et tagasi rajale saada.
"Aitäh Raul!" ütles Jaana, millele järgnes suur aplaus. Kirjanik tõusis oma koha pealt, tänas oma publikut ja läks baarileti äärde.
"Üks rummikokteil palun."
"Ega sa ei pahanda, et ma su niimoodi ette hoiatamata esinema tõmbasin?" küsis Jaana häbelikult, Kirjaniku kõrvale astudes.
"Ei, sellest pole lugu, Jaana. Aga kas sa nüüd ütled mulle, kust sa mind tead?"
Jaana naeratas vaikselt:
"Ega ma ei ole üllatunud, et sa mind ei mäleta. Me käisin ühel sinu "loengul", kui sa veel selliseid asju korraldasid oma kirjatükkide kohta. Me rääkisime pikalt vanade kirjatükkide "taaskasutamisest.""
Kirjaniku näole tekkis äratundmis säde:
"Tõsi, nüüd kus sa seda mainid, tuleb mulle meelde küll. Või et see olid sina. Sa vahi. Ma kusjuures olen sellele vestlusele korduvalt mõelnud. Kui sa minu viimase aja loomingut oled jälginud, siis see eanmjaolt ongi "taaskasutamine", nii et võib öelda lausa, et sina oled mind inspireerinud."
"Siis on ju hästi," sosistas Jaana, võttis oma siidri klaasi ja lõi Kirjanikuga kokku.