Vali mind

Igaühel meist tuleb mingi hetk valida oma tee. See tee, mida mööda ülejäänud elu käia. Mõnel tuleb see valik teha varem, mõnel hiljem ning paljud hiilivad sellest valikust kõrvale nii kauaks kui saavad (tehes juba mingisuguse valiku ära). Enamjaolt sunnitakse meid tegema seda valikut keskkooli lõpus.

Kuhu õppima minna? Kas ma õppimise kõrvalt tööle saan? Kas ma peaks kodunt välja kolima? Kõht on tühi, kust kõige lähemalt burksi saaks?
Need on mõtted, mis täidavad paljude abiturientide elu enne eksameid. Eriti see burksi osa. See on küsimus vältimaks teisi küsimusi.
Küsimus "Mida sa siis edasi õppima lähed?" muutub vaikselt juba tülgastavaks.

Ma ei tea miks, kuid ma ei taha seda teed enda jaoks veel ära valida. See otsustab ju ometigi ära kogu minu ülejäänud elu. Vähe on neid, kes teavad juba praegu täiesti surmkindlalt mida nad tulevikus teha tahavad. Teised oskavad vaid umbkaudu aimata. Leppige sellega, 18/19 ei ole veel see vanus, kus teha nii olulisi otsuseid. Aga samas, millagi peab. Peab saama suureks ja tegema tähtsaid otsuseid. Aga keeruline on teha neid otsuseid, kui neist ei sõltu ainult sinu elu.

Minu vanemad on need, kes hakkaksid minu üüri maksma. Vähemalt alguses. Minu vanemad on need, kaes peaksid mulle endiselt süüa ostma. Minu tulevane perekond (kes iganes sinna ka ei kuuluks) peab leppima minu karjääri valikuga. Kas ma olen valinud sellise tee, et ma suudan enda ja teiste eest vastutada.

Kurat, raha raisk. Raha on saatan. Raha ronib igale poole ette. Kui saaks ilma temata, istuksin ma ülejäänud elu palmi all ja kirjutaksin. Vahepeal näitleksin, loeksin oma tekste. Käiksin õpetamas.
Miks? Sest mulle meeldib seda kõike teha! Aga ma ei saa seda kõike teha. Kurat, see täiskavanu mõtlemine.

Naljakas on, ma pole kunagi ennast täielikult lõdvaks saanud lasta. Minu aju ei ole kunadgi olnud välja lülitatud. Võibolla selle pärast hakkavadki minu mõtted koost lagunema? Võimalik. Ei tea.

Positiivne mõtlemine: 10 aasta pärast mängin ma Vanemuise laval iseoma kirjutatud näidendis. 15 aasta pärast teen oma esimese kassahitt lavastuse. 30 aasta pärast naasen kooli, seekord õpetajana. Lootusrikkad näod vaatavad mulle otsa ja mina avan oma suu...

40-50 aasta pärast käivad juba minu õpilased minu jälgedes, koguvad kuulsust. Ma olen uhke nende üle ja valan üksiku õnnepisara.

Jah, ma valin oma raja ära ja ma hakkan seda teed ka käima. Keegi ei saa mind takistada.
Mitte keegi.

Sest mina olen

Kauri Kaljuste