Kirjanik - Viis

"Tere!" ütles merehallide silmadega tüdruk, pühkides üksiku blondi juuksesalgu oma silmade eest.
Mardil läks hetk aega, et end koguda. Ta jõudis napilt kinni püüda maha kukkuma hakanud õllepudeli.
"Tere," vastas ta häbelikult, olles end hetke kogunud.
"Vabandage, kuid kas me tunneme teineteist?" küsis Mart pärast hetkelist vaikust.
Türalaps naeris vaikselt ja noogutas.
"Me oleme tõesti kohtunud. Kui ma ei eksi, siis tegelesid sa kunagi kooliteatriga?"
"Jah, tõsi. Tegelesin. Ühesõnaga, me oleme koos festivalidel mänginud?"
"Täpselt nii. Sa olid Mart, jah?"
Mart noogutas: "Kahjuks pole minu mälu aga nii hea, et sinu nime mäletada."
"Katrin," tutvustas tüdruk ennast ja surus Mardi kätt. Siis aga nende vestlus peatus hetkeks, sest Katrin pidi maksma hakkama.

Kirjanik ärkas hommikul vara. Ta pea oli veel uimane eelmisel õhtul tarbitud alkoholist. Ta ei teadnud kas olla õnnelik, et tal pohmakat ei ole, või kurb, et ta veel kaineks polnud saanud. Ta ronis ettevaatlikult voodist välja, kus Eneli veel rahulikult edasi magas.
Kirjanik otsis oma põrandalt üles oma riided ja hiilis hästi vaikselt korterist välja. Hingates sisse varahommikust, päikesetõusu aegset värsket õhku mõtles ta, et ta ei saa enam niimoodi edasi minna. Ta peab ennast muutma. Ta ei tundnud ennast absoluutselt hästi.


Mart maksis ka oma toodete eest, peitis häbelikult oma ostud kilekotti. Katrin ootas teda poeukse juures ja jätkas siis vestlust.
"Millega sa siis nüüd tegeled?"
"Noh," ohkas Mart, "Ma üritan tegeleda kirjutamisega, kuid viimasel ajal ei tule see just kõige paremini välja. Ma kirjutan justkui üht ja sama juttu koguaeg üle. Ma ei tea. Kõik on korduv."
"Aga kas see peabki siis alati uus ja huvitav olema? Kui see on see, mis sul parasjagu öelda on, siis miks sa ei tohiks just seda öelda?"
"Aga need jutud ei ütle otseselt midagi. Neil on sünteetiline mulje."
"Ole nüüd, Mart. Kui ma nüüd liiga ebaviisakas ei ole, siis kas ma tohin paluda, et ma üht neist lugudest lugeda saaks? On neid kusagil avalikult kah üleval?"
"On küll, kuid ma pigem saadaks sulle mõned uuemad. Sa võid mulle, näitkes, oma meiliaadressi anda."
Katrin naeris vaikselt, varjates käega oma suud. Mardi arvates oli see armas.
"Otsi mind Facebookis ülesse. Seal annan."
Seda öelnud, tormas Katrin minema, lehvitades veel Mardile hüvastijätuks.

Kirjanik istus pargipingil ja suitsetas mõtlikult sigareti. Pargis olid vaid mõned üksikud inimesed kellest ükski ei pööranud mehele tähelepanu. Tema aga jägis neid kõiki huviga. Üks olulisemaid tegevusi tema "ameti" juures, oligi just inimeste jälgimine. Nende uurimine. Psühholoogiliste avastuste tegemine. Seaduspärasused inimestes. Stereotüübid. Ta võis seda terve päeva teha.


Koju jõudnud, pani Mart oma asjad suvaliselt kuhugi toanurka ja tormas arvutisse. Katrini üles leidmine oli keerulisem kui arvata võiks, sest tüdruk polnud talle oma perekonnanime avaldanud. Lõpuks see Mardil siiski õnnestus. Ta saatis Katrinile kirja ja jäi arvuti ette vastust ootama.
Enne kui tüdruk vastas, jõudis Mart veel ühe lühijutu kirjtuada. Täiesti uue. Samad tegelased, kuid siiski oli kõik teistsugune. Täpselt nagu eelmise õhtu jutugagi. Mingi tunne oli seal sees. Sellel teosel oli elu.
Katrin saatis oma e-maili ja Mart saatis terve hunniku jutte teele, lootes, et tüdrukule need meeldivad.
Talle meeldis teistele oma jutte saata, teades, et ta saab sealt ka tagasisidet.