Kirjanik - Kuusteist

Mart astus korterisse ja avastas, et Eerika ei olnud üksi. Ta istus ühe kutiga koos köögilaua taga ja jõi kohvi. Mardi pilk langes nende kätele, mis olid omavahel põimunud.
"Tere," ütles Mart tuimalt, ilma emotsioonita, "Kas ma võiksin Eerikaga kahekesi rääkida. Kell on juba palju, arvan, et teil oleks niikuinii aeg koju minna."
"Mis iganes sul mulle öelda on, võid sa ka Kristjani ees öelda," vastas Eerika selle peale.
Mart noogutas, tõmbas endale ühe tooli ja valas ka omale kohvi.
"Eerika, mul on raha vaja. Mul on vaja seda palju ja kähku."
"Ja mis see minusse puutub? Mul ei ole sulle raha anda."
"Ega ma seda ei oodanudki," jätkas Mart, "Aga selleks on mul vaja, et sa koheselt korteri vabastaks. Ma panen selle müüki."
Eerika kargas selle peale püsti ja põrnitses vihaselt Marti:
"Aga kuhu ma sinu arust siis lähen? Ma alles otsin uut kohta omale! Mul läheb veel aega, enne kui ma omale uue korteri leian!"
"See pole enam minu probleem," vastas Mart rahulikult ja jõi lonksu kohvi.
Mõneks hetkeks langes ruumi vaikus. Kristjan vaatas nõutult Eerikat, Eerika põrnitses vihaselt Marti ja Mart istus rahulikult ning jõi kohvi. Tundus lausa, et ta naudib seda olukorda.
"Pealegi, Eerika, nagu ma näen oled sa endale väga sujuvalt ja väga kiiresti uue kuti leidnud. Miks sa tema juurde ei koli? Või pole temas piisavalt meest, et teid mõlemaid ära elatada?"
"Kuule Mart, see pole nüüd küll sinu asi!" vastas Eerika sellele vihaselt, istudes tagasi maha ja pigistades kõvasati Kristjani kätt.
"Mida? Minu seljataga said küll teda nikkuda, milles siis nüüd probleem on? Las võtab nüüd natukene vastutust kah sinu ees."
Nüüd tegi Kristjan suu lahti ja Mart kuulis teda esimest korda rääkimas.
"Mart, kell on palju. Ma arvan, et sul oleks aeg nüüd lahkuda. Räägime sellest hommikul, kui kõik natukene rohkem puhanud on ja saanud asja üle järgi mõelda."
"Aga palun väga, Kristjan. Keegi ei keela sul lahkuda. Vastupidi, ma lausa nõuan seda."
"Lõpeta ära, Mart. Ta on minu külaline ja on siin niikaua, kui ma tahan."
"Et ta saaks sulle ilusti ikka peerukasse kütta?"
Järgmine hetk oli Kristjan püsti tõusnud ja Mardile rusikaga näkku virutanud, niimoodi, et Mardil ninast õrnalt verd jooksma hakkas.
Mart tõusis selle peale rahulikult püsti, noogutas mõlemale hüvastijätkus ja pani ennast uuesti riidesse.
"Homme pärastlõunaks tahan ma, et korter tühi oleks," ütles Mart veel ukse pealt ja kõndis välja.