Aeg - Esimene

Ma tormasin mööda tänavat, koperdades oma kiirel sammul vahepeal kivide taha. Pidevalt heitsin ma pilku oma taskukellale, mis kusjuures oli tuliuus. Nimelt olin ma just Wildenburgi kellaärist tulnud. Õige maja uksel, Aleksandri tänaval, peatudes pidin ma peaaegu pikali kukkuma. Kivid olid hommikusest vihmast veel veidi märjad. Maja oli roheline, puit oli eelmine suvi alles üle värvitud. Ma kõndisin aeglaselt paar trepiastet, mis ukse ees olid. Mu käed värisesid, kui ma need uhkele nikerdustega vasest ukselingile panin. Uks vajus aeglaselt lahti. Hinged olid vist õlitamata, sest see uks käis tõesti raskelt.

Vihma sadas, kui ma mööda tänavat kõndisin. Augud teedes olid täidetud porise veega, mõnes ulpimas sigaretikonid. Pistsin käed sügavel jopetaskusse ja tõmbasin pea õlgade vahele. Ma jäin seisma ühe vana ja kergelt laguneva maja ees. Selle parem külg oli madalale vajunud. Värv oli maja pealt maha kulunud, kuid kunagi oli see olnud roheline. Kohati oli seda isegi täitsa näha. Aknad majal olid samuti vanad, võib-olla oli neid nõukogude ajal vahetatud. Kulunud ja puidust ja seisid viltu peal. Majas sees ei saanud väga soe olla, kuid see ei takistanud mul ukse juurde astumast ja auklikust kivitrepist üles astumast. Ukse juurde, millel oli kunagi ammu olnud tavaline link, kuid see oli kadunud. Nüüd oli uksel diagonaalis alla jooksev puust silinder, mille vastu sai toetuda, et ust lahti lükata. Nii ma tegingi.