Dorian Gray: Kauri Kaljuste näidend Oscar Wilde'i romaani "Dorian Gray portree" põhjal

I stseen

Dorian istub toolil ja loeb raamatut. Tema näol on salakaval muie. Aeg-ajalt käib läbi selline „piinatud“ pilk. Sisse astub Sibyl ja kõnnib aeglaselt Doriani seljataha.

Sibyl: Mida sa loed?

Dorian: Shakespeare'i.

Sibyl: Ahaa... vaikus. Sa ikka mäletad mind veel? Mäletad sa minu Ophelia't?

Dorian: (Paneb raamatu kinni) Tead mis on naljakas? Roomeo ja Juulia. Vanad nad olid? Viisteist? Kuusteist? Neliteist? Kurat seda enam mäletab. See ei loe kah. Loeb see, et nad olid noored. Nad ei teadnud elust peaaegu midagi. Täpselt nagu mina ennem Harry't! Ja niipea kui elu läks keeruliseks, läks raskeks, tegid nad enesetapu. Nad arvasid, et armastus on elus kõige olulisem! Hahaaa!

Sibyl: Aga mis siis on kui mitte armastus?
Dorian: (tõuseb püsti ja vaatab Sibylile silma) Nauding.

Sibyl: Aga kui minu jaoks ongi armastus nauding.

Dorian: Mida sa ka tead? Sa tapsid ennast ära kui sa olid seitseteist! Sa ei jõudnud tõelist naudingut tundagi. Paljud ei suuda seda ka kõiki oma eluaastaid ära elades teha, sest nauding tapab. Aga kui sa ei pea kartma surma nagu mina...?
Sibyl: Aga sellisel juhul -

Ruumi astub Basil Hallward. Dorian ehmub, astub paar sammu tagasi

Basil: Aitab, Sibyl! Kas ma tohin hetkeks Dorianiga kahekesi jääda?

Sibyl noogutab ja astub välja.

Dorian: Basil!
Basil: (astub rahulikul sammul Dorianile lähemale, tõstab oma käed enda ette) Mina see olen Dorian. Tule siia, ma pole sind ammu näinud.

Dorian: Basil... Ma... On see järjekordne halb unenägu? Kas sa tulid mind jälle lihtsalt kummitama?

Basil: Ei, seekord ei ole ma siin halbade kavatsustega. Seekord tulin ma lihtsalt selleks, et jälle heita pilk oma parimale maalile.

Dorian: Ma ei ole su maal!

Basil: Oh! Aga oled ju! Mõtle vaid, Dorian. Sa innustasid mind maalima portreed mis võib lausa ellu ärgata! Ma olen sulle ainult tänu võlgu, Dorian.

Dorian: Aga...

Basil: Selle annan ma sulle andeks. Ma mõistan miks sa seda tegid. Ma olin niigi saavutanud oma tipu. Vaevalt oleks ma suutnud midagi veelgi paremat maalida kui sinu nooruslikku keha. Võib-olla sinu hinge, kuid see oleks olnud inimeste jaoks liialt šokeeriv.

Dorian: (talle tuleb justkui midagi jälle meelde, istub tagasi oma toolile)Nojah. Kui sina Basil arvad, et elu täisväärtuslik elamine on inimeste jaoks šokeeriv pole mul sulle midagi enam öelda. (Tõuseb jälle ja astub Basilile hästi lähedale) Tahad sa mulle tõesti öelda, et sa ei ole kunagi tahtnud elada sellist elu nagu tegin mina, Basil? Said sa oma elu jooksul üldse kõiki inimkeha võlusid nautida? Kas sa teadsid milliseid nägemusi võib näha, kui sa oled värskelt maha pannud oopiumipiibu ja oma silmad sulged? See oli parem ja suurem ükskõik millest mida sina võiksid maalida. Sinul ei jätku sellise ilu jaoks silmigi.

Basil: Jah, Dorian! Sest minu arust on ilu puhtalt välimuslik. Kerge kõditus kusagil aju tagaosas, muud ei midagi. Ilu ei ole mõeldud kasutamiseks, see ei ole sinu mängukann. Ja rääkides täisväärtuslikust elust, siis ei, seda ma ei jõudnud elada. Minu elu lõppes selleks kahjuks liialt ootamatult. Aga ma tean kedagi, kes on elanud elu ja seda tõesti ka sinu „naudingu“ aspektist. Tahad ma kutsun ta sinu jaoks ja lasen tal sulle naudingust üht-teist õpetada?
Dorian: Hah! Mine ja too ta siia kui tahad. Vaevalt sa sellist meest leiad kes on näinud ja tundnud seda mida mina.

Basil lahkub.

II stseen

Sibyl astub tagasi sisse.

Sibyl: Olla või mitte olla, see on küsimus. Mis oleks üllam vaimust taluda kõik nooled mis vali saatus meile paiskab? Või tõsta mõõgad hädamere vastu?

Dorian: Irooniliselt naerdes Noh, näiteoskus langes lausa niipalju, et unustad ära mis rolli sa mängid? Või oled sa tõesti nii hea, et mängid nüüdsest ka mehi?

Sibyl: Vähemalt ei mängi ma meestega

Dorian: vihaselt Mida sa sellega mõtled?
Sibyl: Ma arvan, et sa tead isegi väga hästi mida ma ma sellega mõtlen.

Dorian: Kui sa vihjad sellele mida räägivad kõik kes mu juttu on kuulnud, siis sa eksid. Ma ei eita, et ma huvi pärast ka sealpool ära käisin, kuid see nauding ei olnud nii kõrge. Alati peavad ka naised mängus olema. Nad on palju... huvitavamad.

Sibyl: Aga mis siis kui ma sulle vastu vaidleksin, Naudingute Prints?

Dorian: Ma arvasin, et sul oli minu kohta teine hüüdnimi.

Sibyl: Mul oli sulle veel palju muudki, kuid see on minevikus. Sa ei vastanud mu küsimusele!

Dorian: Et mehega olemine pakub suurimat naudingut? Ma ütleks, et sa oled naine ja sinu jaoks peabki see nii olema.

Sibyl: Ei. Kui ma ütleks, et vaid naine ja naine omavahel on ainsana suutelised leidma suurimat naudingut maailmas.

Dorian: Ja kuidas sa küll saaksid seda väita, pisike Sibyl? On sul siis kogemust?

Sibyl: Vähemalt ei käitunud ükski naine minu eluajal nii värdjalt kui sina.

Dorian: (vihastub ja lööb Sibylile kõrvakiilu) Sina, plika, ei tea minust midagi. Me kohtusime kui me ei olnud veel oma elu alustanudki. Meie kahe elude vahel on liiga palju aastaid, et meid nüüd võrdlema hakata. Ja nüüd jäta omale meelde, et naised on kõik palju kohutavamad kui mehed!
Sibyl: On sul tõestust selle kohta?
Dorian: Astub eemale, keerab Sibylile selja Sinu oma ema kasvõi.

Sibyl: Oota, mis sa ütlesid?
Dorian: Nojah. Mõned aastad pärast sinu surma otsisin ma su ema ülesse. Ma ei teagi kas tahtmisest iseendale andesta või millest see ajendatud oli. Igatahes, ma leidsin ta Pariisist. Ma tutvustasin ennast kui sinu venna sõjaväekaaslast ja me jäime vestlema. Oled sa ema kunagi purjus peaga näinud? Ta läheb väga meeletuks!

Sibyl libistab Doriani jutu ajal endal varrukast noa välja ja valmistub juba lööma, kui sisse astub uuesti Basil.

Basil: Sibyl, ei!

Dorian keerab ringi ja jõuab veel napilt Sibyli eest ära põigelda. Sibyl kukub nuuksudes põrandale.

Basil: (Aitab Sibyl'i püsti.) Sibyl, tule. Läheme ära. Dorianile on külaline.

Sibyl lahkub Basili käevangus lavalt, pomisedes veel kuidas ta oli nii lähedal. Nii lähedal...

Dorian jääb mõneks hetkeks üksinda ruumi, jõllitades ainuüksi nuga mille Sibyl maha unustas.

III stseen

Sisse astub Lord Henry Wotton

Harry: Tere Dorian!
Dorian: Harry! Mida sa siin teed? (Harry astub sammu Doriani poole) Ei! Ära lähemale tule!

Harry: Oled nüüd, Dorian. Sa ei karda ju ometigi üht hääbuvat vanameest.

Dorian: Sa juba tõestasid mulle, et see oleks vale otsus sind mitte karta!

Harry: Dorian! Ma vabandan selle pisikese vahejuhtumi pärast, kuid heidame selle praeguseks kõrvale. Basil tahtis, et ma räägiksin sinuga. Soovid sa ehk sigaretti? Oopimus immutatud, nagu sulle meeldib.

Dorain võtab Harrylt sigareti vastu kuid ei pane seda põlema.

Harry: Tohin ma istuda?

Dorian noogutab

Harry: Niisiis, Dorian. Räägi mulle milles on probleem. Las ma nõustan sind. Nagu vanasti. Mäletad küll?

Dorian noogutab jälle. Vaikus

Harry: Niih? Kas sa alustad nüüd või?

Dorian: kõhklevalt Jah! Nii. Basil...

Harry: Kelle sa külmavereliselt mõrvasid.

Dorian: Khm.Et. Jah. Tähendab. Basil arvab, et elus on ka muid naudinguid peale nende mis sina mulle õpetasid, Harry.

Harry: Ja tal on täiesti õigus!

Dorian: üllatunult Mida sa sellega mõtled? Aga sa ise ütlesid, et...

Harry: Ma tean ise ka mida ma ütlesin! Aga sinu nauding... See on pinnapealne. Ma ise olin kah nii eksklikult loll siis veel. Ma olin juba võrdlemisi vana ja elust väsinud.

Dorian: Ühesõnaga... Sa siiski usud armastusse kui ülimasse naudingusse?

Harry: Dorian, see ongi sinu viga. Sa teed kõigest alati ennatlike järeldusi. Ma ei ürita seda väita. See mida mina üritan sulle siin praegu selgeks teha, kulla poiss, on midagi palju sügavamat, kuid ma ei saa seda sulle niisama ette öelda. Mul on vaja, et sa mõtleksid ise selle peale. Mõtle, Dorian!

Pikk vaikus, Dorian vaatab maha ja mõtleb. Henry Wottoni pilk on Dorianile naelutatud justkui üritades pilguga talle õiget vastust öelda.

Dorian: (tõstab pilgu ja vaatab küsivalt Harryle otsa) Sa tahad öelda, et igal inimesel on oma suurim nauding? Sõltuvalt nende hinge puhtusest?

Harry: Noh, põhimõtteliselt oled sa asjast aru saanud, Dorian. Ma usun, et nüüd võin ma su üksinda jätta.

Harry hakkab ära kõndima.

Dorian: Harry, oota! Kas mingit muud võimalust ei oleks olnud? Kas sa pidid seda tegema? Olin ma tõesti pöördumatult kadunud?

Harry: kehitab õlgu Sinu puhul, poiss, ei hakanud ma riskima. Kõnnib välja

IV stseen

Jällegi astub ruumi Sibyl

Dorian: Mida sa jälle tahad? Jäta mind rahule! Mul on vaja mõelda!

Sibyl astub Doriani juurde ja silitab ta juukseid

Sibyl: On sul nüüd parem olla?
Dorian: Ei! Kurat võtaks! Ma ütlesin, et jäta mind rahule!

Sibyl: Ma ei saa seda teha.

Dorian: Miks? Miks sa mind kummitad, Sibyl? Mina ei võtnud sinult elu! Mina ei ole süüdi!
Sibyl: Sa tapsid MINU naudingu, Dorian, kas sa ei saa sellest aru? Aga sa oled endiselt minu Võluv Prints, hoolimata sellest, et su hing on kole. (Libistab oma käe läbi tema juuste ja mööda tema põske alla) Dorian, ütle seda ja ma olen sinu.

Dorian: Mida? Mine ära!

Basil astub ruumi

Basil: Mida te karjute siin? Sibyl, ega sa jälle...?

Sibyl raputab pead

Sibyl: Ma ainult palusin teda, et ta ütleks seda.

Basil: üllatunult Sa annad talle võimaluse?

Sibyl: Sina ei annaks siis või? Ma arvasin, et sa armastad teda nagu minagi!
Basil: tülgastunult Seda asja! Hah! Ei. Ma armastan tema ilu, mitte teda. Ära aja neid kahte asja segamini, preili Vane. Seal on suur vahe.

Dorian: Basil...

Basil: Ära isegi ürita mitte, Dorian. Nägemist.

Basil tormab ruumist välja

Sibyl: Kui kohutav! Ta on su parim sõber ja ta jätab sind sellisel hetkel üksi. Mis talle küll sisse läks?

Dorian: nukralt Jah.. Huvitav tõesti.

Vaikus.

Sibyl astub Doriani juurde ja võtab ta pea oma käte vahele.

Dorian: Sibyl.... Oh Sibyl! Anna mulle andeks! Palun!

Sibyl: (Naeratab ja suudleb Doriani. Hakkab siis selg ees ruumist välja kõndima) Annan, Dorian. Nägemist!

V stseen

Henry Wotton astub uuesti tuppa, jääb Doriani kõrval seisma ja paneb oma käe tema õlale

Harry: Oled sa valmis Dorian?

Dorian: üllatunult, justkui ei saaks ta millestki aru Milleks?

Harry: kehitab õlgu Keegi ei tea mida see endast täpselt kujutab. Räägitakse, et tegemist on elu suurima naudinguga.

Dorian: mõistmatult Aga sa ju ütlesid, et igaühe jaoks on see individuaalne!
Harry: Seda ütlesid sina mitte mina. Ma ütlesin vaid seda, et sa said põhimõtteliselt asjast aru.

Dorian: Mis mulle siis veel arusaamatuks jäi? Kas see siis ikkagist ei ole igal inimisel individuaalne?
Harry: On küll. Selle saavutamine vähemalt. Aga lõppkokkuvõtteks on see kõigil sama.

Dorian: Ma ei saa aru, Harry.

Harry: Dorian, Sibyl andis sulle andeks. Sa andsid iseendale andeks. Nüüd võid sa minna ja rahulikult surma nautida.

Dorian: Rahulik surm?

Harry: Jah, Dorian. Tule!

Harry ja Dorian lahkuvad lavalt.

Lõpp

------------------------

Kui kellelgi peaks kunagi mingel hetkel ükskõik millal tulema soov seda näidendit lavastada või kasutada siis, palun, andke mulle ka teada! Aitäh! :)