Martin lebas diivanil, tema pilk suunatud etendusele, mis toimus laval, kuid ta ei jälginud seda. Ta ei jälginud midagi. Tal oli tunne nagu ta hõljuks. Ta hing astus justkui tema kehast välja. Ta vaatas alla iseenda poole ning raputas pead.
Ta kükitas enese ette ja vaatas iseendaga tõtt. Ta tegi seda tunde, vaadates iseenda tühja pilku.
"Sa oled nõrk, räpane, loll, värdjas. Mida sa omast arust siin teed? On nüüd hea olla?" küsis ta iseendalt, tõustes siis ja hüpates lavale istuma, tema keha ikka veel diivanil jalutamas.
"Vaata enda ümber ringi, Martin! Vaata kuhu sa omadega jõudnud oled! Sa oled kusagil keldri-burleski baaris, nina kokaiini täis tõmmatud ja purjus. Sa oled sitt!"
Siis tõmbas Martin käega üle oma näo, läks tagasi oma keha juurde ja jätkas siis vaiksel sosinal.
"Kuid ikkagist, ma ei saa sinu peale kuri olla. Ma ei saa iseenda peale kuri olla. Mina ju ei teinud seda! Või tegin?"
Ta pani oma käe enda pea peale ja sasis oma juukseid.
"Anna andeks, poiss."
Martin võpatas ärkvele. Tema unenägu ja joove olid kadunud. Ta lösutas diivanil ning koht tema kõrval, kus oli istunud Karl, oli nüüd tühi. Kui Martin otsiva pilguga läbi baari kammis, et teda uuesti üles leida, kostis järsku kellegi hääl Martini seljatagant, mis pidi talle peaaegu südameataki andma.
"Keda sa otsid, kallis?"
No comments:
Post a Comment