Valge mehe haarem - 4

Martin keeras võpatades ümber. Tema ees oli kergelt lokkis, pruunide juuste ja värvitud huultega tüdruk, seljas sinine kleit.
"Keda sa otsid?" küsis tüdruk uuesti, kuid Martin lihtsalt jõllitas teda.
Tüdruk võttis Martini kätest kinni ja suudles neid.
"Kallis, miks sa ei vasta mulle?"
Martin tõmbas oma käed ära ja taganes diivani teise otsa.
"Mida sa tahad, Gerda?"
"Kas ma ei tohi vahel tulla ja vaadata kuidas sul läheb, kallis."
"Ei, Gerda, ei tohi! No kurat! Miks ma sinuga üldse räägin? Sa oled kõigest järjekordne minu kujutlusvõime vili."
"Martin! Kuidas sa võid nii öelda?"
"Lihtsalt niimoodi võingi. Sa oled surunud, Gerda! Ma olin su matustel. Ma nägin, kuidas nad su maha matsid."
"Hah! Ilmselgelt ei takista see mind, Martin. Kas sa tead, et ma ei saanud sinust kunagi täielikult üle? Kas sa tead, et sina oledki minu surmas süüdi?!"
Martin raputas oma pead ja tõusis järsku püsti. Ta tahtis baarist välja tormata, kuid Gerda haaras tema käest kinni.
"Palun, ära mine Martin. Ma tahan, et sa jääksid. Palun!"
Martin seisatas. Ta tahtis minema kõndida, kuid ta ei suutnud. Eelmine kord kui ta seda tegi, kui ta Gerda juurest minema kõndis, oli see nõudnud temalt tohutut pingutust. Ta ei teadnud, kas tal jätkub jõudu seda teist korda teha.
"Martin," sosistas Gerda ja tõmbas poisi tagasi diivanil ning pani siis oma pea talle sülle.
"Mu kullakallis, armas Martin."
Tüdruk tõstis poisi käe oma pea peale ja lasi sellest siis lahti.
"Ma armastasin sind, Martin. Nii väga."
Martin ei teadnud mida teha. Ta oleks tahtnud vastata, et tema armastas tüdrukut ka, kuid see ei olnud tõsi. Ta ei olnud kunagi Gerdat armastanud.
Poiss vandus endamisi peas, kuid ei tõusnud siiski oma koha pealt ja jätkas tüdruku juuste silitamist. Ta ei suutnud talle uuesti haiget teha.