Eile õhtul helistas Ivan. Ta paistis päris nukker olevat. Ei saanud hästi aru. Peaks temaga vist väikese ringi linna peal tegema. Ma mõistan, et noh, elu on praegu nii ebakindel ja tal ei läinud viimases suhtes kah just kõige paremini, kuid see ei ole ju ometigi põhjus olemaks masendunud. Olge nüüd! Kuigi hetkeks võis ju raske olla, läheb kõik paremaks. Pealegi, nüüd saame me koos väljas käia ja ta ei pea süümekaid tundma kui mõni neiu temaga rääkima tuleb. Mida juhtub kusjuures üllatavalt tihti. Tavaliselt kui me väljas käime ja ma mõne tütarlapsega rääkima lähen, lõpetab ta ikka Ivani juures, üritades talle ligi liibuda, kuigi mees ei ole üldse huvitatud. Või noh, nüüd ilmselt on. Kuigi, ta on nüüd vist Mariaga koos. Mul on nii hea meel nende kahe pärast. Maria on täiega tore. Ja ilus ka. Tema hallid silmad on nii kenad ja siirad ja kui ta vaatab Ivani, siis ma tean, et ta hoolib temast. Ma olen ausalt nii õnnelik.
Ma ei saagi aru miks inimene ei peaks olema õnnelik? Mis kurat teil kõigil viga on, kes te nutate oma elu pärast? Kõike saab muuta, alati. Kas te siis ei tea kuidas saada mida te tahate? Tulge ja lubage ma õpetan teile! Asi ei ole nüüd nii väga keeruline ka. Pange hästi tähele. Tuleb korjata oma kondid üles, minna välja ja teha midagi. Saite aru? Ma võin korrata. Pange arvuti kinni, tõuske püsti, minge välja ja tehke ära see asi mida te teha tahate. Tahad seda neidu suudelda? Tee seda! Tahad just seda töökohta? Võta see omale! Kõik peaks olema oma soovides natukene agressiivsemad, see tõstaks meie kõigi heaolu.
Kuigi Ivanile paistab masendunud
asshole'i mängimine ka päris hästi välja mängivat, kuid tema on meil üldse haruldane nähtus. Kõigil päris nii vedanud ei ole, kuigi eks me kõik ole parasjagu õnnega koos.
Pühi nüüd need pisarad ja helista oma sõpradele!
Jaak Optenbaum
No comments:
Post a Comment