Lumi sulas, teed olid porised. Päike paistis, linnud laulsid. Tuul kohises, inimesed tormasid mööda tänavaid. Esimesed kevade märgid olid väljas. Pisikesed poisid jooksid mööda tänavat, nende joped eest lahti, lastes õhul tuulduda läbi paksu talvejope, mis terve pika talve neid kaitsnud oli.
Üks neist põrkab joostes minu vastu, kuid ma ei lase endal sellest häirida. Nad on veel lapsed, las lõbutsevad. Süütan endale ühe sigareti ja kõnnin käsi taskus mööda tänavat edasi. Ma ei olnud kunagi närvi läinud, kui väiksed lapsed mind häirisid. Mind tegi ainult kurvaks, et mulle ei lubatud enam laps olla. Ma kas pidin olema täiskasvanud või lahkuma. See ei paistnud kõiki minuvanuseid mõjutavat. Oli mul siis midagi erilist viga?
Hingasin oma kopsudesse suure sõõmu nikotiini tubakat ja mõtlesin, et persse see kõik.
Varsti jõudsin ma oma lemmik kohvikusse, kus ma köögiukse äärde maha istusin ja endale kohvi tellisin.
Ei läinud kaua, ennem kui sisse astusid minu sõbrad, lärmakad nagu alati. Nad tulid minu laua juurde, tirisid endale veel toole juurde ja istusid kõik maha.
Ma ei tea kaua aega läks ennem kui ma püsti tõusin, et lahkuda. Tund? Kaks? Igatahes, mitte väga palju. Ma ei tea miks, kuid ma lihtsalt ei jaksanud enam.
Ma läksin tagasi koju, heitsin pea padjale. Mu pea valutas, ma tahtsin lihtsalt magada, kuid ma ei saanud. Või noh... Kui ma magama jäin nägin ma ainult õudusunenägusid, mis hoidsid mind ärkvel. Kui hommikul esimesed päikesekiired minu aknast sisse paistsid, surusin pea padja alla ja tahtsin karjuma hakata. Minu asemel pistis karjuma aga minu äratuskell. Algas järjekordne päev, mil ma ei olnud enam laps, kuid mitte veel ka täiskasvanud. No t**a!
No comments:
Post a Comment