Päike ei olnud isegi veel loojas, kuid oli juba loojumas, värvides taeva oranžiks. Reklaamtuled vilkusid kaubanduskeskuste, hotellide, baaride ja kiirtoidukohtade küljes. Tulge siia, meil on parimad palad!
Martin kõndis nendest siltidest mööda. Tema samm ei olnud sirge, kuid see ei takistanud teda. Ta oli kurb, ta ei tahtnud mäletada. Ta süütas endale ühe sigareti ja komberdas mööda tänavat edasi, mööda noortekampadest, kes naerdes õlut jõid ja rääkisid.
Martin astus ühte baari sisse ja mõtles hetkeks palju tal raha oli, kuid andis siis alla. See ei olnud oluline. Mitte miski ei olnud oluline. Ta tõmbas taskust rahakoti ja potsatas baari äärde istuma.
"Kallake mulle pits viina ja andke üks õlu!" karjus Martin baarmenile.
Kui ta rahakotist raha hakkas otsima, kukkus selle vahelt midagi põrandale. Mees tõstis selle ülesse. See oli pilt väikesest poisist, kes ei saanud olla vanem kui aastane.
Martin jõi oma pitsi tühjaks, haaras õlle kätte ning viskas pildi hooletult küünla peale, kõndides ise leti äärest minema. Ta nägi paari noort tüdrukut seismas ja kellegagi juttu rääkima.
Martin astus nende juurde ja pani käed tüdrukutel ümber õla.
"Tervist, tüdrukud. Mis teil täna õhtul plaanis on?"
No comments:
Post a Comment