Ümber kabeli nurga

Kas te teate neid tumedaid varje, mis vahel öösiti pimedas mõned kohad veel pimedamaks teevad? Eriti palju on neid surnuaedades. Olete kunagi näinud? Need on need kohad, mis imeksid sinust peaaegu kogu hinge välja. Neis varjudes kuuled sa kõike kordades paremini. Sa näed maailma hoopis teise pilguga. Su hingamine aeglustub ja pupillid laienevad. Su silmad on pärani. Külm mässib ennast ümber sinu jalgade, justkui olles valmis sind kohe pikali tõmbama. Just selliseid varje täis surnuaiast läks Gaabriel ühel õhtul läbi, jalutades mööda mudast ja lompe täis teed, mis viis kabelist mööda ja teiselpool surnuaeda väravast jälle välja. Juba surnuaia väravatest sisse astudes tundis Gaabriel ennast imelikult. Ta oli täielikult veendunud, et ta nägi kedagi korraks enda järel väravatest sisse astumas, kuid ilmselt talle siiski ainult tundus nii. Samamoodi nagu talle tundus, et üks varjudest oli võtnud sarvedega mehe kuju. Ei, see ei saanud olla päris vari. Gaabriel muigas ja kõndis edasi, kuigi tema süda hakkas justkui ei millegi pärast tugevamalt taguma.
Kabeli juures jäi Gaabriel hetkeks seisma, sest tema kingapael oli lahti, kuid ta lõi sellele käega ja otsustas edasi kõndida, sest ta tõesti ei tahtnud enam seal olla. Tal oli väga imelik tunne.
Vaevu jõudis Gaabriel ümber kabeli nurga, kui kauguses kumava tänavavalgusti paistel nägi poiss kedagi seismas. Gaabrieli pea hakkas valutama ja ta tundis oma südamelööke oma kurgus. Ära ole loll! Seal ei saa olla midagi üleloomuliku. Selliseid asju pole olemas, korrutas ta endale peas, kuid see ei rahustanud teda maha. Tal oli vägagi elav kujutlusvõime, mis praegu erinevaid stsenaariume tema peas ringi jooksutas, nagu iidset filmilinti.
See inimene, keda ta eemalt nägi, kõndis surnuaia poole. Ta oli juba surnuaia väravate juures ja ei kavatsenudki seisma jääda. Gaabriel jäi järsku seisma. Ta ei suutnud enam liigutada.
"Hei! Mis sa teed siin?" hõikas ta võõrale. Mida kuradit SINA teed? küsis ta iseendalt.
Võõras ei vastanud, vaid kõndis lihtsalt edasi, tema samm oli kindel, pilk otsusekindlalt ettepoole pööratud.
"Kuule, ma küsisin sult midagi!" karjus Gaabriel, kuid tema hääl oli kähe. Karjumiseks ei olnud niikuinii vajadust. Võõras oli juba peaaegu Gaabrieli juures.
Ja siis oli ta juba tema seljataga. Ta tormas Gaabrielist mööda, vaatamata kordagi tema poole.
Gaabriel hingas kergendatult ja keeras korraks ümber, kuid võõras oli juba kabeli teisel küljel. Maas, muda sees, nägi poiss aga midagi eemalt sinna kumava tänavalambi valguses helkivat. Ta korjas selle ülesse, vaatamata mis see on. Oli selge, et see oli kukkunud võõra käest, sest see lebas kesest Gaabrieli enda jalajälge ja oli porist peaaegu puutumata.
"Kuule, oota, sa pillasid midagi!" hõikas poiss, joostes ümber kabeli, kuid seal ei olnud kedagi. Poisi süda hakkas jälle kiiremini taguma. Mida sa teed? Mine ära siit! Kohe! Sa oled peaaegu kodus. Mine! Palun! karjus Gaabrieli aju tema peale. Kuid ta rahunes jälle, kui ta nägi värava juures korraks helkivat valgust. Seesama võõras oli seal ja süütas sigaretti.
Ära mõtlegi sinna minna. Keera ringi ja mine edasi. See on käsk! ütles ta aju talle karmilt, kui poiss oli mõelnud võõrale tema vara tagastama minna. Seekord võttis Gaabriel oma aju kuulda ning varsti oli ta juba surnuaiast läbi. Siin enam ei olnud külme varje, mis haarasid su mõistuse enda valdusesse. Siin olid tänavavalgustid ja raudtee. Siin oli eemalt kostev autode mürin. Siin oli koht, kus sai rahulikult hingata.