Valge mehe haarem - 6

Martin oli ülimalt õnnelik, nähes jälle Katrinit pärast neid kõiki aastaid, kuid ta ei tahtnud tüdrukut kurvana näha. Ta üritas oma kätt tüdrukule lähemale tõsta, kuid tulutult. Istuli tõusmine oli talt iga viimase kui jõuraasu ära võtnud.
"Miks sa nii teed?" küsis tüdruk jälle, haarates ise Martini käest, "Martin, miks sa viskad oma elu lihtaslt ära? See ei ole ju ometigi esimene kord mil sul narkootikumide pärast pahandusi tuleb. Ja nüüd see... Kas sa tegid seda meelega, Martin?"
"M- Mida ma meelega tegin?"
"Kas sa üritasid enesetappu?"
"Ei! Kust sa üldse sellisele mõttele tulid?"
Katrin tõusis oma taburetilt ja keeras nuuksudes Martinile selja. See kõik oli tema jaoks liig. Ta ei olnud Martinit kaks kuud näinud ja nüüd tuleb ta tema ellu sellisena tagasi. Ta ei suutnud enam. Tal oli endal niigi probleeme.
"Martin, tunnista endale, et sul on probleem," ütles ta tagasi poisi poole pöördudes, "Mine otsi endale abi. Palun. Ma ei saa jääda sind aitama, sa tead seda isegi väga hästi. Mul on endalgi asju, mis vajavad mu tähelepanu."
"Katrin -"
"Ei, Martin! Sa ei ütle, et sul pole probleemi! Muidu sa ei oleks ju siin."
Katrin jäi vappudes Martini voodi kõrvale seisma, kui poiss ainult naeratas ja pead raputas.
"Ei, Katrin, ma ei tahtnud öelda, et mul pole probleemi. Mul on ja ma tean seda ise ka väga hästi. Ma tahtsin küsida kuidas tal läheb?"
Katrin jäi vait. Ta vajus tagasi taburetile istuma, vaadates Martini õndsalt naeratavatesse silmadesse.
"Ma arvasin, et sa ei..."
"Katrin, ta ei pruugi olla minu oma ja ma ei pruukinud tõesti sinu jaoks seal olla, kui sul vaja oli, kuid... Ma päriselt tahan teada. Sa ei kujuta ette palju tunde ma olen veetnud mõeldes temale ja sinule ja sellele kuidas teil läheb. Ma armastan sind, Katrin ja ma armastan ka teda. Kõigest hoolimata."
Katrin võttis jälle Martini käe oma kätte.
"Meil läheb hästi Martin. Ta isa toetab meid igati. Me sõidame varsti Tallinasse tema juurde, või, kui täpsem olla, siis me kolime sinna."
"Aaa," ütles Martin vaikselt. Tema käsi tõmbus Katrini käte vahelt välja ning ta vajus tagasi lamama.
"Seda on tõesti tore kuulda," sosistas Martin, "Kuid ma olen praegu väsinud. Ma vist... pikutan hetkeks."
Katrin noogutas ning Martin pani silmad kinni, uinudes õige pea.

Järgmine hommik tuli Katrin uuesti Martinit vaatama, kuid tema palat oli tühi. Öökapi peal, Martini voodi kõrval, seisis ümbrik, millel oli tüdruku nimi.
"Minu kõige kallim Katrin. Sa ei leia mind enam siit  ja ma luban, et rohkem ma sinu ellu ei puutu. Ma läksin taastusravisse. Ma üritan ennast parandada. Kes teab, ehk me kohtume veel. Hoolitse pisipoisi eest. Kallista teda minu poolt. Ütle talle, et ma armastan teda. Martin."