SHtF

Riho ja Rein istusid pubis ühe pisikese laua taga ja jõid vaikuses õlut. Laual olid lahti kaks vihikut, mõlemad täis mingeid kirjutisi ja joonistusi ja üleüldse igasugu asju mis lihtsalt pähe kargasid. Klaasid said tühjaks ja Riho viipas baarmenile, et ta uued klaasid tooks.

"Ja mis järeldusele sa oma mõtlemistega oled jõudnud?" küsis ta Reinult, kes parasjagu väga pingsalt ühte joonistust uuris.

Rein võpatas küsimuse peale, tõstes oma ehmunult pilgu, kuid rahunedes kohe uuesti.

"Aaa... Või mis järeldusele? Oled sa kindel, et sa tahad ikka tõde teada?"
"See on ainus mida ma üldse praegu teada tahan, kulla Rein."

"Noh, Riho... Ma olen pikalt arutlenud ja analüüsinud oma lühikest elu. Ma tean küll mida sa mõtled: "Ta ei ole ju õieti elanudki" kuid mind see ei huvita. Ma teen oma järeldused oma lühikese elu põhjal ja ma ei väida, et need tulevikuks ei muutu. Mõistad?"

"Ma mõistan sind täielikult, kallis Rein. Usu mind, ma ei pahanda."

"Sellisel juhul võin ma sulle siin, kohe ja praegu öelda täit tõtt. Minu jaoks ei ole olemas ei armastust ega ole väga justkui olnudki. Ma olen elanud ilma emotsioonideta juba aastaid, tootes sünteetiliselt täpselt seda tunnet mida teatud situatsioonis vaja on. Ma ei ole tundnud armastust, nukrust, viha ega rõõmu. Ma olen lihtsalt üks keha, mida vajadusel täita. Minu jaoks ei oma suudlus seda sama tähendust mis ta omab paljude teiste jaoks. Seksist ei hakka ma rääkimagi. Mitte et ma ei tahaks seda teha, ei, ära saa must valesti aru. Ma lihtsalt leian juba poole vahekorra pealt, et siit on võetud kõik mis anda oli. Ma ei saavuta orgasmi, ei ole kunagi saavutanud. Ainus mida ma saan on oma koormat natukene kergitada, kuid selleks ei ole mul ju ometigi naist vaja!"

Rein vaikis, hingeldades kergelt. Ta sattus iseenda kõnest ekstaasi. Ta nautis omaenese häält ja oma juttu. Ta oli kõige ehtsam egoist keda üldse võis näha.
Riho vaatas Reinu, üks kulm kergitatud.

"Oled sa loll või? Mida sa ka armastusest tead?"
"Rohkem kui sina. Vähemalt nii ma arvan. Nii ma olen aru saanud."

"Mida sa ajad?"
"Ei päriselt kah! Aga mis seal vahet on. Sa ütlesid, et sa mõistad mind ja et sa ei pahanda."
Riho tõusis oma istmelt, mühatas vaid ja kõndis baarist välja.

Rein jäi talle mõneks ajaks järgi vaatama, võttis siis oma riided ning kõndis samuti baarist välja.