Päike oli loojas ja linna valgustasid heledalt säravad lambid ning vilkuvad reklaamtuled. Siit-sealt kostis hõikeid, kus inimeste pundid koondunud olid, tavaliselt koos pudelitäite alkoholiga. Martin kõndis mööda neid tänavaid. Tema samm ei olnud enam väga sirge, kuid see ei olnudki oluline. Tema sõrmede vahel rippus juba kustuma hakkav sigaret, kuid ka see ei olnud oluline. Otseselt ei olnud mitte miski enam oluline. Ta kõndis ja kõndis, kuniks jõudis ühe pimeda kõrvaltänavani. Seal asus vaid paar prügikasti ja trepp, mis viis kuhugi keldrisse. Selle trepi ees seisis kamp mehi, kes kõik suitsu tegid. Martin möödus neist, noogutades igaühele veel tervituseks ja vajus siis trepist alla ja uksest sisse.
Tema ees laius burleskibaar, naised laval tantsimas, publik vestlemas omavahel, juues erinevaid kokteile ja vahel naerdes. Siin oli nii mehi kui ka naisi. Noor kui ka vanu.
Martin komberdas baarileti äärde ja tellis endale pitsi absinti. Baarmen muigas kavalalt ja tõstis pitsi poisi ette.
Üks naine, liibuvas ja lühikeses õhtukleidis, istus Martini kõrvale baaripingile ja hakkas siis juukseid keerutades talle otsa vaatama.
"Mida sa lits tahad?" küsis Martin vihaselt, vaatamata naise poolegi.
"Kuule, poiss. Talitse oma keelt kui välja ei taha lennata!" manitses kelner Martinit. See lõi vaid käega ja kõndis baarileti äärest ära. Ta istus suurele diivanile lava ees, mille pehme lilla katteriie lihtsalt kutsus teda.
Niipea kui Martin oma tagumiku maha sai pandud, tekkis tema ümber massides tüdrukuid, kes ei mõelnudki lahkuda. Martin ei pahandanud. Ta lihtsalt istus seal, diivani peal, käed laiali ja jalad toetamas klaasist kohvilaua peale. Ta lasi tüdrukutel käsi mööda tema keha libistada. Ta ei hoolinud enam.
No comments:
Post a Comment