"Jah, ma nutan kui ma üksi seisan vihma all." - Sander Gering

Ilm oli terve päeva sombune olnud ja õhtkus sadas juba päris kõvasti vihma. Inimesed jooksid mööda tänavaid ühest sihtkohast teise, veetmata lageda taeva all rohkem aega kui vaja. Ainsaks erandiks olid Meeri ja Jaanus, kes seisid teineteise vastas, mõlemad hoidmas enda kohal tumemusta vihmavarju, mille ääred tilkusid vihmaveest. Nende vahele jäi kaks sammu. Vahel hakkas kumbki neist nagu jälle lähemale astuma, kuid jäid siiski oma kohale pidama.

"On sul mulle midagi öelda?" küsis Meeri vaikselt, vaadates Jaanusele silma.

Poiss heitis pilgu maha ja raputas pead.

"Kõik on juba öeldud. Kõik on selge. Mul ei ole enam midagi lisada."

"See on siis kõik?"
"Tundub nii," vastas Jaanus.

Nad seisid jällegi vaikuses mõnda aega.

"Ma igatsen sind," ütles tüdruk.

"Mina sind ka," vastas poiss ja jälle langes nende vahele vaikus.

"Olgu siis nii," ütles tüdruk vaikselt, "Nägemist!"
"Nägemist," sosistas poiss vastu, tõstes alles nüüd pilgu uuesti ülesse, nähes veel vaid, kuidas tüdruk ennast ümber keerab ja kiirustades minema kõnnib.
Jaanus pani oma vihmavarju kinni, seisis hetke kallava vihma käes, nautides mööda oma nägu alla veerevaid veepiisku, justkui oleks tegemist pisaratega. Seejärel keeras temagi end ümber ja hakkas mööda tänavat kõndima, vesi tema juukseid ja riideid leotamas.
Pärast viie minutilist jalutuskäiku leidis Jaanus end ühe pubi ukse eest, täiesti läbi ligunenuna. Talle meenus, et paar tema tutavat pidid täna õhtul seal olema, nii et ta otsustas sinna korraks sisse astuda.
Seal võttis teda vastu soe ja rõõmus seltskond, kes kõik ühe nurgataguse laua ümber olid koondunud.
Üks blond tütarlaps võttis Jaanusel ümbert kinni:
"Püha jumal, sa täitsa värised ju! Sul vihmavarju ei olnud või?"
Jaanus tõstis oma kokkupandud vihmavarju korraks õhku vajus tüdruku õla najale.
"Luba ma puhkan õige natukene. Ma lähen kohe edasi, ma tulin lihtsalt korraks. Ainult õige natukeseks."
Keegi tõi Jaanusele ühe õlle ja tüdruk silitas poisi märgi juukseid.
"Aga otseloomulikult, Jaanus."
Jaanus sulges oma silmad ja tundis, kuidas tüdruk tema otsaesist suudleb ja siis üht lauluviisi, mida Jaanus ära ei tundnud, talle kõrva hakkas ümisema.
"Aitäh," sosistas Jaanus.