Ukse taga avanes hoopis teine maailm kui tänaval. Sombune ja hall kevadilm muutus suviseks soojuseks. Lambid särasid seinadel. Inimesed jooksid mööda maja ringi. Näha oli, et siin majas toimub midagi. Peatasin ühe livrees teenri ja pärisin talt majaperekonna kohta. Ta viipas trepist ülesse ja sosinal lisas, et ta soovitab mul lahkuda. Hakkasin selle peale naerma, hetisin mantli õlgadelt ja ulatasin selle mehele. Seejärel kõndisin ma aeglaselt trepist ülesse. Selle puidust käsipuu oli kullatud ja lambivalguses helkis vastu. Trepist ülesse jõudnud, peatusin ühe peegli ees ja silusin natukene oma ülikonda. Peegel oli samuti kullatud raamiga. Selle kõrval lebas väikene laud, millel põlesid kaks küünalt. Nende taga, seinal, rippus maal nende perekonna esiisast. Ta oli pärit Berliinist. Eestisse oli teda toonud armastus. Üks balti-saksa paruness oli Berliinis oma sugulastel külas käinud ja seal nad tutvusidki. Nüüd elas nende perekond juba viiendat põlve Eestimaal, Tartus. Silusin kähku ka soengut ja jätkasin perekonna otsinguid. Ühest toast koridori kaugemas otsas kostis kellegi valukarjeid. Ma eeldasin, et ilmselt peaks sinnapoole suunduma.
Majas sees oli läppunud ja pehkinud puidu lõhn. Seintelt kukkus krohvi. Ühest uksest pistis pea välja vanatädike. Ilmselt oli see maja kusagil nõukogude ajal kortermajaks ümber ehitatud. Vanur ukse peal põrnitses mind vihaselt, justkui tahaks ta teada, mida mina sealt otsin. Tema arvates polnud mul sinna asja. Viipasin sõrmega ülakorrusele, misjärel naine ukse pealt kadus. Läksin trepi juurde. Käsipuu oli sealt juba ammu kukkunud, praegugi seisis see veel trepi kõrval. Läksin mööda kääksuvaid astmeid trepist üles. Vahel oli selline tunne, et kohe annavad astmed järele ja ma kukkun lihtsalt läbi trepi, kuhugi sügavusse. Ilmselt keldritreppidele, kuid siiski... Jõudsin ohutult trepist ülesse. Seal ei olnud seinad krohvitud. Puust olid. Kunagi ammu oli selles majas olnud tulekahju ja taastamisel otsustati teise korruse seinad puiduga katta. See oli olnud veel siis, kui maja oli korras ja ilus olnud. Veel kümme aastat tagasi oli siin rippunud ka ainus asi, mis tulekahju ajal päästa oli õnnestunud, maja endiste omanike esiisa maal. Nüüdseks oli ta aga korteriühistu poolt kuhugi muuseumi müüdud. Siiski, heledam jälg, kus maal oli olnud, oli veel praegugi näha. Tagasi tõi mu kellegi valukarjatus ühest toast koridori kaugemas otsas. Raputasin korraks pead ja tõttasin sinnapoole.
No comments:
Post a Comment