Martin vaatas tuimal pilgul lava ja seal tantsivaid noori tüdrukuid. Ta viipas ühele ettekandjale, et see talle klaasi viskit tooks. Üks mees, heledas ülikonnas, nii umbes Martini vanune, maandus tema juurde diivanile istuma.
"Noh, Mart, sa ka siin?"
Martin lükkas tüdrukute käed enda pealt, millest tüdrukud said koheselt aru, et on aeg lahkuda.
"Ei tead, ma olen alaskal, Karl."
"Hah. Väga naljakas. Aga tead mis?" küsis Karl, viibates ettekandjale, et ka talle viskit toodaks.
"Aga otse loomulikult tean ma kõike. Idioot."
Karl vaid muigas omaette. Ettekandja tõi neile nende viskid lauda, naeratades veel meelalt Karlile.
Mees hammustas õrnalt oma alahuult ja pilgutas ettekandjale, kui too aeglaselt minema kõndis. Nüüd tõmbas Karl oma põuetaskust välja väikese kotikese, mis oli paksult mingit valget pulbrit täis.
"Aga nüüd sa küll tead, Mart."
Martini silmad läksid suureks. Ta pigistas viskiklaasi oma käes nii kõvasti, et tema sõrmenukid tõmbusid valgeks.
"Mine persse, Karl!"
Karl raputas vaid naeratades pead, kallas osa koti sisust nende ette lauale ja tõmbas pulbri omale ninna.
Nüüd viskas ta kotikese Martini kätte ja vajus ise diivani seljatoele etendust nautima.
Martin kallas värisevate kättega väikese koguse koti sisust lauale, vormis selle siis üpriski peenikeseks triibuks ja tõmbas omale ninna.
"Minu putsi, Karl," sosistas ta, vaikselt diivani seljatoe vastu vajudes ja kotikest tagasi Karli kätte andes. Ta pani oma silmad kinni. Ta tundis ennast nüüd vabalt. Enam ei olnud pingeid, muresid. Enam ei olnud mõtteid.
No comments:
Post a Comment