Valge mehe haarem - 5

Nad istusid vaikuses, või noh, nii palju, kui seda vaikust baaris oli. Nad ei rääkinud omavahel. Martin tundis, kuidas Gerda rind tõuseb ja langeb tema hingamise rütmis. Samuti teadis ta, et see on kõik tema kujutlustes. Gerdat ei saanud tegelikult siin olla, ta oli surnud. Kuid siiski, Martin ei tahtnud siit ära minna. Miks? Ta ei mõistnud. Ta ei tundnud tema vastu enam midagi. Nad ei olnud isegi väga head sõbrad olnud, enne kui see kõik juhtus. Enne seda, kui nad aastaid tagasi seal peol suudlesid. Ta nautis kellegi teise puudutust ja kehasoojust. Ta tundis ennast sel hetkel natukenegi elusamana, olgugi et Gerda seda üldse ei olnud.
Ei, ma ei saa. Ma pean ikka minema, mõtles Martin ja üritas püsti tõusta.
"Kuhu sa lähed?" küsis Gerda, haarates Martini käest ja vaadates talle paluvalt silma. Ta ei tahtnud, et poiss ära läheks, kuid Martin ei saanud seda enam teha. Ta ei saanud sellist enesehävituslikku käitumist jätkata.
"Gerda, sind ei ole enam. Sa oled surnud. Ma pean minema.
"Palun, ära tee seda!" karjatas tüdruk, justkui oleks tal valus. Tema küüned tungisid sügavale Martini käsivarde, kuid poiss ei vaadanud tema poolegi.
"Ei, Gerda. Sa ei saa aru. Ma ei armasta sind. Ma ei ole sind kunagi armastanud. Kui me kohtusime olin ma kurb ja üksik. Ma oleksin olnud ükskõik kellega, kuid ma tahtsin olla ainult ühega. Ma armastan Katrinit. Ma armusin temasse esimesest silmapilugst. Ma armastasin teda terve see aeg kui ma sinuga koos olin ja ma armastan teda ka nüüd. Tema aga ei vasta mulle samaga... Hüvasti, Gerda."
Martin tõmbas oma käe lahti ja hakkas minema kõndima.
"Jumalaga," kostis kajav sosin Martini kõrvus. Gerda kadus.
Martini jalad tõmbusid nõrgaks, ta käed hakkasid värisema ning ta pilk läks uduseks. Ta kurk kuivas. Tal oli halb olla. Järgmisel hetkel kadus tal pilt silme eest ning ta kukkus pikali. Üks baaridaamidest kiljatas.

Martin ärkas erinevate masinate piiksumise ja undamise saatel. Tema silme ees avanes valge lagi, kus üks halogeenlamp vilkus. Ta pilgutas silmi ja üritas püsti tõusta, kuid niipea kui ta seda üritas, hakkas tal halb.
"Kuss, lama rahulikult edasi. Keegi peaks kohe tulema ja lambi ka ära parandama. Kuidas sa end tunned?"
See hääl oli Martinile tuttav. Tema silme ette kerkisid kohevad punased juuksed ja sügavpruunid silmad, nagu juulikuised järved.
"Katrin?" kähises Martin vaevu.
"Jah," kostis ilmutuse hääl.
"Kas see oled päriselt sina," küsis Martin, kombates käega oma voodi ääre poole, otsides tüdruku kätt, "või oled sa üks minu järjekordsetest hallutsinatsioonidest?"
Katrin haaras Martini käest ja sosistas:
"Jah, ma olen päriselt siin, Martin. Oeh..."
"Mis on? On kõik korras?"
"Minul on kõik vägagi korras, Martin. Ma muretsen sinu pärast. Miks sa nii teed?"
Martin üritas uuesti tõusta, kuid tulutult. Ta tahtis näha Katrini nägu. miks ta ei suutnud ennast püsti ajada? Kurat!
"Mis mul siis nii kohutavalt viga on?"
Katrin puhkes järsku nutma. Enam ei suutnud Martin vastu panna. Ta sundis ennast voodisse istuma, hoolimata sellest, et tal väga halb olla oli, lausa valus. Ta keha kattus külma higiga, kuida Martinit see ei huvitanud. Ta nägi Katrinit.
Tüdruk istus pruuni tabureti peal tema voodi kõrval. Tema punased ja natukene lainelised juuksed olid sassis. Tema pruunidest silmadest voolasid pisarad, mööda tema põski, tema pisikesest ninast mööda, tema lopsakate huulteni.
Martin ohkas valjusti. See ei olnud valust või murest või kurbusest. See oli rõõmuohe. Tal hakkas palju parem, nüüd kus ta Katrinit nägi. Tüdruk oli tema jaoks nagu valuvaigisti.