Kirjuta...

Ma astun bussi pealt maha ja jään pea kohe pärast seda valgusfoori taha seisma, ning surun käed taskusse. Ma vaatan tühja linna enda ümber ja mõtlen maalidest ja ilust ja Dorian Gray'st, kes oli "elupõletaja", tõeline elu gurmaan ja vihastun, tundes Dorian Gray'd hetkel liiga oma elus. Ma ei taha seda amoraalset värdjat oma ellu! Ma tahan maali! Fooris süttib roheline tuli ja minu mõtted rändavad hoopistükis mujale. Ma mõtlen sellest, kuidas minu rinnataskus on alati pastakas. Ma hoian seda seal enesekaitseks, valmis sellega kasvõi elusid võtma. Alati lahinguvalmis, kuid mitte iialgi lahingus. Selline ma olen. Ma kirjutan, kui vaja, nii, et pisarad voolavad mööda lugejate põski, kindlasti suudan ma seda, kui tahan. Aga ma ei tee seda. Ma ei ole veel kordagi teinud tõelist hüpet. Ma olen ennast vaikselt õõtsutanud, kuid mitte hüpanud. Ma olen oodanud käsklust, et hüpata. Oh, kuidas tahaks kirjutada... Aga kirjandusmaailm mädaneb. On üdini rikutud ja rõve. Miks inimesed teda veel tahavad? Aga mõtted katkesid kui heitsin pilgu taevasse, pilk langemas esimesena kohe Orioni Vööle. Kevad on tulemas, kõneles taevas mulle ja mina ei suutnud mõelda muust kui kuldkollastest juustest.