Kirjuta...

Kristi jooksis vastu jäist tuult, mõeldes ainult ühele asjale: et ta ei oleks ainult hiljaks jäänud.
Ühel tänavanurgal jõudis ta Karlile järgi ja haaras ta käest: "Karl, oota."
Karl jäi nõksatades seisma, justkui ei teaks ta kas minna edasi või tagasi.
"Mis siis nüüd?"
Kristi vaatas hetkeks vaikides Karli poole ja hakkas vaiksel häälel rääkima: "Karl... Ma tean, et ma käitusin väga valesti, aga minulgi olid omad põhjused. Ma kartsin. Ma tõsiselt kartsin, et ma tõesti armungi sinusse ära ja teen sulle haiget. Ma ei tahtnud seda. Minul oli ka raske seda teha, aga ma pidin. Sa tead isegi milline ma olin..."
"Sa ei andnud mulle isegi võimalust... Mis seal vahet on, oleksin ma haiget saanud või mitte, ma oleksin vähemalt hetkeks olnud õnnelik."
"Kas see hetk õnne oleks üles kaalunud selle valu?"
"See jääb alatiseks müsteeriumiks. Ainult aeg näitab."
"Mis see siis tähendab?"
Karl keeras ennast ümber, niimoodi, et ta vaatas Kristile otsa: "See tähendab, et ma olen valmis haiget saama."
Kristi nägu tõmbus naerule ja ta hüppas Karlile kaela, kallistades teda tugevalt. Kui ta lahti lasi, ütles ta, et ta peab minema hakkama, kuid leppisid veel ennem järgmiseks päevaks kokku, et nad lähevad koos lõunale.
Kristi tomas minema, jättes Karli üksinda tänavanurgale seisma. Mees naeratas omaette ja jätkas siis oma teed, vilistades rõõmsalt ja ei pannud enam tähelegi kui külm väljas oli. Ta võttis taskust oma telefoni ja saatis sõnumi.

Jaak rüüpas kergelt mureliku näoga kohvikus oma kohvi, kui ta telefon järsku helises. Karl saatis talle sõnumi ainult ühe sõnaga: "Aitäh!"
Ta nägu tõmbus selle peale tahtmatult muigele ja kui ta parasjagu saatis sõnumit, et küsida kuidas läks ja mis juhtus, astus keegi tema laua juurde: "Tere Jaak. Tohin ma siia istuda?"
Jaak vaatas ülesse, ta süda lõi meeletul kiirusel, ja noogutas.