Kirjuta...

Tänavad täitusid vaikselt, päevast-päeva aina rohkem, inimestega. Miski tõmbas neid kõiki sinna. Mis see oli, ei oska arvatagi. Lumesulamislombid tänavatel olid hiiglaslikud. Keegi ei tahtnud mõeldagi sellele, mis varsti saab, kui veelgi soojemaks läheb. Neid sooje ja märgu tänavaid mööda kõndis ka noor poiss Jaak, koos sadade teistega. Ta ei paistnud just eriliselt silma. Ta jalutas mõnda aega ja astus siis ühte kohvikusse sisse, et juua tass kohvi, või isegi kaks. Ta tervitas ettekandjat naeratusega, kui ta oma tellimuse esitas ja siis kui naine läinud oli, vajus ta lõdvalt toolile istuma, vajudes peaaegu et laua alla. Ta ei jaksanud enam midagi teha, kuid tegi siiski veel kõike. Ta aju oli andmas otsi, kuid ta surus ja surus veel. Ta ei saanud ju veel lõpetada. Ta pidi tegema kõike, mis suutis, sest ainult niimoodi oli ta midagi väärt. Tal ei olnud sõpru ega peret. Ainus viis, kuidas ta sai mingitki tunnustust oli see, kui ta tegi oma asjad ära. Tema kujutlusvõime suri iga päevaga, iga päev kaotas ta jälle killukese endast. Ta vajas, et keegi ta päästaks ja ruttu.

Sellesse samasse kohvikusse sisenes veel teinegi noormees, naeratus näol ja silmad säramas. Ta astus otsejoones leti juurde, tellis samuti kohvi ja istus lauda, mis oli täpselt Jaagu vastas. Temas oli midagi, midagi erilist. Jaak tundis vastupandamatut soovi minna temaga rääkima. Kas ta julgeb? Ta ei teadnud seda. Ta ei saanud aru, miks ta tahab temaga rääkida. Lõpuks aga andis ta oma tahtele järgi ja astus tema laua juurde: "Tere! Kas ma tohin Teie lauda istuda?"

Noormees vaatas Jaagule otsa ja viipas tühjale kohale enda vastas: "Aga palun."

Tema sõnad jäid õhku justkui veel paariks hetkeks hõljuma, saadetuna soojast naeratusest ja lahkest pilgust.

Jaak istus ja jäi noormeest vaatama.

"Minu nimi on Karl," tutvustas nooruk ennast, ulatades välja käe.

"Jaak," vastas poiss punastades, et ta ise ennast ei olnud tutvustanud ja surus Karli kätt. Nende mõlemi kohvid toodi lauda ja Karl alustas vestlust. Rääkides kus koolis tema käib ja uurides, kus õpib Jaak. Ühesõnaga igasugu tühiseid asju.

Jaak ei teadnud miks, kuid ta tundis ennast tõsiselt hästi.