Kristi seisis kesest rahvast täis kohvikut ja vaatas ukse poole. Veel hetk tagas oli see olnud lahti ja sealt imbus pahinal sisse jäist õhku, nüüd aga hakkas normaalne temperatuur taastuma, kuid Kristi värises endiselt külmast.
Järsku pani keegi käe tema õlale ja ütles: "Kui sa oma sõnu tõsiselt mõtlesid, siis sa astud praegu sealt uksest välja ja näitad talle, et sa ei ole hiljaks jäänud. Näita, et sa mõtlesid oma sõnu ka tõsiselt."
Kristi pööras ümber ja vaatas otsa sellele samale poisile, kes oli talle ennem öelnud, et Karlil on talle midagi öelda.
"Ma ei saa," ütles ta, "Ma ei saa seda nii lihtsalt teha, sest... Sest ma tean, et ma käitusin väga ülekohtuselt ja valesti temaga ja ma ei vääri andeksandmist."
Jaak ulatas Kristile tema mantli ja ütles: "See jäägu tema otsustada."
Kristi tõmbas mantli endale selga ja lausa tormas uksest välja. Seejärel kõndis Jaak leti juurde, maksis nii Kristi kui Karl arve ja läks istus tagasi oma lauda. Ta võttis telefoni ja valis numbri. Ta süda tagus sees meeletul kiirusel. See kõik mis siin just juhtunud oli. Ta tundis ennast lihtsalt nii hästi lahendades kellegi teise probleemi, mis aga pani ta mõtlema, et ta peab ka enda probleemi lahendama.
"Tšau Mari! Kuule, mis sa teed? Ega sa minuga kokku ei viitsiks saada?"
No comments:
Post a Comment