Kirjuta...

"Hei! Üks poiss ütles, et sul on mulle midagi tähtsat öelda."
Karl vaatas enda selja taga seisvale tüdrukule otsa ja ta süda hakkas kiiremini taguma ja käed hakkasid värisema.
"Tere jah," pomises Karl ja viipas vabale toolile enda vastas, tõustes ise püsti, "Palun, istu maha."
Tüdruk istus naeratades Karlile ja küsis siis: "Noh, milles siis asi on."
Karl hingas sügavalt sisse ja pani korraks silmad kinni, meenutades oma kooliaega.
"Ausalt öeldes, Kristi, ei ole mul sulle mitte midagi öelda. Kooliajal sai sinu poolt öeldud kõik mis vaja oli."
"Ma oleksin pidanud arvama, et siit midagi tarka ei tule," ütles tüdruk vihaselt ja hakkas püsti tõusma.
Karl vaatas teda ja ohkas. Keda ta ikka petab, parem on kõik ausalt ära rääkida.
"Vabandust! Palun, istu tagasi! Tegelikult on asi nii..." tal jäi hääl kurku kinni.
"Jah? Mida? Tegelikult oled sa totaalne värdjas, kes ei saa oma egost endiselt üle?"
Karl vaid vaikis.
"Seda ma arvasingi."
Kristi tõusis püsti ja kõndis minema. Läks paar minutit, ennem kui Karl püsti tõusis ja talle järgi tormas. Tüdruk istus lauas veel vähemalt viie tüdrukuga, kuid Karli see ei huvitanud. Ta peopesad higistasid, ta pilk oli udune, veri pumpas läbi ta keha kiiremini kui kunagi varem. Ta kõndis otse Kristi kõrvale ja ütles:
"Kristi, tõde on see, et... Et kooliajal... Ma olin sinusse meeletult armunud. Sa ei kujuta ettegi. Ja ma ei tahtnud sinuga kohe käima hakata, ma ei tahtnud midagi sellist, kuigi ma sellest ka ära ei oleks öelnud. Ma tahtsin olla sulle sõber ja olla sinu jaoks olemas, kuid sina lükkasid mind eemale. Suudad sa ette kujutada palju see mulle haiget tegi? Võimalik, et suudadki, kuid sa tead, et see on ebameeldiv. Sa oled ise seda tundnud, miks sa panid teised seda tundma? Mu süda hüppas sees ainuüksi sellest, et ma sind nägin, ta teeb seda veel praegugi. Mul oli lihtsalt meeletult valus, et ma ei saanud sinult isegi küsida, kuidas sul läheb, ilma et oleks saanud sõimu osaliseks. Kumb see meist see egoist on? Mõtle sellele..."
Seda öelnud, lahkus ta lauast sama kiiresti kui ta oli ilmunud. Ta läks tagasi oma laua juurde, kus Jaak teda juba ootas.
"Kuidas läks?"
Karl ei vastanud, vaid võttis oma jope ja pani selle selga.
"Karl, on kõik korras?"
Nüüd vaatas Karl vihaselt Jaagule otsa, Jaagul hakkas sellest pilgust reaalselt hirm, ning ütles ainult kaks sõna: "Mine persse!" ning kõndis seejärel minema. Kui ta käsi juba välisukse lingil oli, kuulis ta Kristi häält enda selja tagant: "Karl oota!"
Karl jäi seisma. Ta tahtis edasi astuda. Ta teadis, et nii laheneb see olukord mõneks ajaks. Ta ei näe Kristit nii tihti, et see kedagi häiriks. Kuid ta ei suutnud linki alla vajutada. Ta jäi sinna lihtsalt seisma ja kuulas mida Kristi ütleb.
"Karl, oota hetk! Tule tagasi. Räägime! Ma... Ma tean vist mida sa tunned, sest ma tunnen vist sama."
Nüüd vajus ukselink lausa iseenesest alla ja lahti läinud uksest puhust jäist tuult sisse.
"Sa jäid viis aastat sellega hiljaks," pomises Karl vaikselt omaette, kuid Kristi kuulis sellest iga viimast kui sõna ja need vajutasid raskelt ta südamele. Karl aga astus uksest välja, kadudes kevadisse lumesajju.