Jaak ja Karl jalutasid pargis, kui päike välja tuli, küttes kevadise linna üpriski soojaks. Mehed otsustasid ühele pargipingile maha istuda ja rahulikult natukene asjade üle arutada. Nende jutud käisid läbi erinevate teemade risti-rästi valgusekiirusel, haarates nende mõlemi mõistuse kõige paremad osad endaga kaasa.
"Kas ma saan õigesti aru, et sa ei ole järelikult oma eluga rahul?" küsis Karl, jälgides hoolega oma noort vestluskaaslast.
Jaak oli jahmunud sellest äkilisest küsimusest, sest ennem seda olid nad arutanud aja olemasolu üle:
"Miks te seda arvate?"
"Esiteks, ära teieta mind, Jaak, ja teiseks: ma eeldasin seda sinu olekust. Ma olen sind linnas varemgi näinud. Sinu nägu ja kõnnaks ja sinu tänane istumismaneer kohvikus. Neist kõigist võib eeldada, et sul ei lähe just hästi."
Jaak ei osanud alguses sellele midagi kosta, vaid ta jäi mõtlikult oma kaaslast vaatama, kes ise naeratades kaugusesse vaatas.
Jaak heitis pilgu maha ja küsis siis ettevaatlikult: "Kuidas sina seda teed?"
"Teen mida?"
"Püsid nõnda õnnelik. Kogu aeg. Niimoodi positiivsust lihtsalt kõigesse enda ümber sisestada. Kuidas sa seda teed?"
Karl kehitas õlgu ja pööras siis oma pilgu Jaagule.
"Ma ei tea. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. Aga ma tean seda, et ma ei suuda niimoodi olla igavesti. Ka minul on omad probleemid ja mured. Ma lihtsalt suudan päevas ka mõned tunnid ilma nendeta olla."
Jaak vaatas üllatunult Karli silmadesse ja nüüd võis ta seal tõesti märgata ka kerget kurbusevarjundit, kuid see paistis tema positiivsuse ainult suuremaks tegevat.
"Karl, palun õpeta mind! Räägi mulle oma mured ja te mind seeläbi paremaks inimeseks. Räägi mulle, kuidas sinu maailm toimib!"
Karli naeratus venis laiemaks, kui ta oma pilgu jälle kaugusesse pööras ja vastas: "Eks me näe, poiss."
No comments:
Post a Comment