Kirjuta...

Tuul ulus puude raagus latvades, kui Sander parasjagu koolist tuli. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, tal ei olnud vaja seda teada. Ta liikus aeglaselt, aeglasemalt kui keegi teine. Lumi peksis tema nägu, surudes kinni tema silmalaud, jättes Sandri oma mõtetega üksi. Järsku kuulis ta oma seljataga tuttavat häält. See hääl oli talle liiga tuttav. See hääl selgitas kellelegi oma autokooli kogemusi. Sandril hakkas miskipärast halb, ta ei tahtnud enam, ta tegi kiire vasakpöörde majade vahele. Hääl vaibus. Nad ei tulnud sama teed. Sander hingas kergendatult ja kõndis edasi. Tema tee oli veel endiselt ebaselge, kuid tema telefon helises ja ta nägu tõmbus naerule. Nüüd ei olnud ta vähemalt üksi.