Kirjuta...

Ma tulen koju, nõnda hea on olla. Istun koos tassitäie kuuma teega diivanile ja avan uusima Kirjandusajakirja. Loen lehekülje, loen veel teisegi, ja imestan. Imestan selle üle, kui kohutav on kultuur ja mõtlen endamisi, et tänapäeva noorust küll kultuurituks ei saa nimetada. Ja neid samu "kultuuri" täis ajakirju tõesti ei loeta ja vastus küsimusele miks seisab mustvalgelt minu ees Kirjandusajakirjas. Need tekstid mida sealt võib lugeda - see kõik on rõve, ropp, perversne isegi kõige rikutuma noore mõistuse jaoks. Kui iga teine sõna on mehe genitaal või soolestikust väljuv fekaal, siis on võimatu otsida asjast ilu. Ilu ei ole! On ainult negatiivsus, mis ei tekita emotsioon. On tühjus, on igavus, on mõttetus, on laiskus... Puudub isegi püüdlus!
Järsku pahvatan naerma. Naeran niimoodi veel pikalt, pisar põselt voolamas, Kirjandusajakiri laual lahti ja selle kõrval auramas minu tee.
Naersin, sest ka mina olin saatnud erinevatesse "kultuuri" ajakirjadesse oma teoseid, kuid kõik tulid tagasi kirjaga: "Liiga naiivne!"
Alguses ma ei mõistnud, ei saanud aru, et miks siis minu jutud naiivsed on. Jah, nad ei lõppenud masendavalt, kõik sai lõpuks korda. Kas see ongi naiivsus?
Kuid nüüd ma mõistan. Saan aru. Tuleb välja, et kultuuriinimesed on ainult need, kes kõige vihkavad. Kultuuriinimese teostes on vaid üks läbiv teema ja selleks on kolm sõna mis tekitavad tülgastust. Vähemalt varem... Nüüd ei tee nad sedagi. Nad jätavad külmaks, neis ei peitu enam sama vägi. Nad muutuvad igavalt tavaliseks. Isegi sõna igav on põnevam kui need sõnad.
Minu teostes need kolm sõna puudusid, mina ei tahtnud kirjutada lauseid, mille sisuks on ainult türa, puts ja perse, järelikult olin naiivne, arvates, et mu kirjateos võiks saada avaldatud ilma nendeta.
Just see kõik pakkuski mulle nalja, kuid kui naer sai otsa, tuli asemele kerge masendus, kui mõtlesin sellele, kuhu suundub meie kultuur. Naerust tekkinud pisar asendus kurbusepisaraga. Viskasin Kirjanduajakirja ära, sest seal see oli ainult rämps, mis tegi ka ajakirja enda väärtusetuks, ning nukralt oma teed juues leppisin mõttega, et minust ei saa kirjanikku.