Jaak ja Karl olid koos veel kaua. Kui nad pargist lahkusid, jalutasid nad mööda linnatänavaid, kuniks oli juba pime ja nad astusid sisse ühte kohvikusse, et veel üks tass kohvi juua.
"Mis sind siis kõige rohkem huvitaks?"
Jaak kehitas õlgu: "Ma ei tea... Kuidas olla selle kõige sees õnnelik? Kasvõi näiliselt? Kuidas sa suudad teha neid asju, mida sa teed?"
Karl muigas kergelt ja rüüpas oma tassist. Ta sulges vaikuses silmad ja hakkas mõne aja pärast rääkima, silmad endiselt kinni: "Pärast seda kui sa mult seda pargis küsisid on selle küsimuse võimalik vastus minu peas tagunud, lihtsalt armutult vastu kolpa peksnud. Ma tänan, et sa seda uuesti küsisid, sest nüüd saan ma selle välja öelda. Kas on võimalik, et mind aitab see, et ma ei mõtle. Ma teen, kui vaja. Kui vaja ei tee. Ma kuulan oma südant, mitte pead. Ma kuulan oma keha, mitte hinge. On see ehk põhjuseks?"
Jaak ei osanud sellele midagi kosta, vaid vajus vaikides tooli seljatoe vastu, mõeldes äsja kuuldu üle.
"Sa tahad öelda, et kui ma tahan seda mida ma tahan, siis ma ei peaks mõtlema, kuidas saada mida ma tahan, vaid ma peaksin tegema?" küsis ta lõpuks kõhklevalt.
Naerdes vastas Karl: "Sa kõlad juba nagu mina!"
Jaak vaatas seejärel kella ja tõusis püsti, surudes Karli kätte: "Aitäh sulle, Karl, aga ma pean nüüd minema."
Karl noogutas ja lehvitas väljuvale Jaagule.
Väljas oli vahepeal kergelt vihma hakanud sadama, või oli see isegi lörts? Kes see kevadel sellistel asjadel ikka vahet teeb! Igatahes, kõndis Jaak mööda kuupaistelist tänavat ja otsis välja oma telefoni.
"Tee mitte ära mõtle..." kajas ta peas.
No comments:
Post a Comment