Jaak väljus kohvikust koos Karliga, mõlemil oli lai naeratus näol. Väljas puhus jahe tuul, nii et Jaak tõmbas salli tihedamini kaela, tõmbas jopeluku kinni ja surus käed sügavale taskusse. Ta vaatas Karlile otsa ja küsis: "Kuhu siis nüüd?"
Karl vaatas oma käekella ja ütles: "Mul pole kuhugi kiiret, nii et ma lähen kuhu iganes sina lähed."
Jaak kehitas selle peale õlgu ja hakkas mööda tänavat jalutama, Karl tema kõrval, arutades maailma teemadel. Jaak oli hämmastatud, kui hea tal oli. Miks ei olnud ta varem suvalise inimesega rääkim läinud? See tunne, mis temast üle voolas oli lihtsalt... Hämmastav. Kirjeldamatu.
oh jaaaaaaaa see tunne! aga julgus pole kerge tulema
ReplyDeleteTihtipeale ongi nii nagu Jaagul siin. Üks hetk tuleb suur tahtmine ja kui sa oled piisavalt väsinud ja ei mõtle enam liiga palju, siis sa teedki asja ära. Eks edasi ole näha, kas peaks kahetsema või mitte. Enamjaolt siiski mitte.
ReplyDelete