Kirjuta...

Jaak naeratas arglikult enda vastas istuvale tüdrukule. Ta ei suutnud midagi öelda, vähemalt veel mitte kohe. Tüdruk vastas samuti naeratusega ja küsis: "Ma sain aru, et sa tahtsid minuga rääkida?"
Ja äkitselt unustas Jaak ära kõik, mida ta öelda tahtis. Ta muutis meelt. Ta tahtis rääkida, ta tahtis vabandada, kuid nüüd. Nüüd tahtis ta midagi muud.
"Jah," ütles ta. Ta kurk tõmbus kuivaks, ta tundis, et ta hakkab higistama. Ta süda tagus meeletult, ta käed värisesid.
Mari vaatas Jaagule silma ja küsis lahkelt: "Noh, millest sa siis rääkida tahtsid?"
Jaak rüüpas oma värisevate kätega kohvi, ajades osa sellest maha alustassile, kuid see ei aidanud. Ta hakkas kähiseval häälel rääkima: "Mari. Kui ma sulle helistasin... Kui ma su siia kutsusin, siis... Siis ma teadsin, mida ma sulle öelda tahan. Ma olin endas täiesti kindel. Ma tahtsin sulle öelda, kui värdjas olen mina. Tahtsin rääkida sellest, et ma olen valesti käitunud, kuid nüüd..." Jaak neelatas ja Mari vajus näost ära.
"Nüüd, ma tean. Ma tean, et ma ei käitunud valesti... Või noh, natukene, kuid sina... Sinu käitumine oli palju hullem. Ma helistasin sulle tahtmisega petta nii ennast kui sind, et kõik on korras, aga ei ole. Sa ju näed seda! Nüüd ma tean, et seda ei saa enam parandada. Ma armastan sind, aga see ei ole enam oluline! Meie elu on liiga lahkarvamuslik. Ma kas peaksin pidevalt petma ennast või sina ja ma ei taha teha kumbagi. Anna andeks."
Mari naeratas nukralt ja noogutas: "Jaak... Ma poleks sul niikuinii lasknud enam vabandada. Ma tean, et sa ei ole selles täielikult süüdi, et ka minul on oma osa... Ma ei saa igavesti nõuda, et sa muutuksid."
Nad istusid mõnda aega vaikuses, siis Mari tõusis ja ütles: "See on siis vist viimane kord?"
"Eks ainult elu näitab," ütles Jaak, kes hakkas oma häält vaikselt juba tagasi saama.
Nad embasid hüvastijätuks ja Mari kõndis minema. Kui ta väljus, pääses kohvikusse külm tuulehoog, mis pani Jaagu värisema, kui ta oma kohvi rüüpas, pisar mööda põske alla veeremas.