Nii tore on värske kohvi lõhn, uuristamas käike läbi ninasõõrmete. Nii toredad on ilusad tüdrukud. Nii tore on üldse elu! Ehk vaatan ma kõike liiga palju läbi päikseprillide, kuid mis seal ikka! Mulle meeldib see, kui ma ei mõtle oma probleemidele. Kui ma ei mõtle enesele. Keskendun ainult teistele. Sinu hing on seotud mingi veidra maailmaga, minu oma lendab ringi. Minu hinge ei koti, mis temast saab. Ma tunnen ainult tuult puhumas oma juustes. Just nagu seisaks kuristiku äärel ja vaataks alla kuristiku põhja. Põhjatu pimedus silme ees, kuid see pole suur probleem, sest kui ma sulgen silmad, on samuti minu ees põhjatu pimedus. Ja põhjatus pimeduses, nii ärkvel kui ka unes, näen ma erksiniseid silmi, mis naeratavad mulle julgustavalt vastu: "Hüppa! Ära karda!"
Ja jutskui kotkas, laotan ma oma käed enda kõrval lahti ja vajun alla. Lihtsalt vajun ümber, otse pimedusse. Minu ümber ei ole aga see pimedus kunagi. Ma kukun ja kukun ja kukun. pimedus liigub alla. Üleval on valgus. Minu ümber on seinad. See vabalangemine on niivõrd mõnus. Oh.
No comments:
Post a Comment