Kirjuta...

RODRIGO: Hingelist rahu ei saa endale kahjuks osta. Kõik meist ei tea seda. No kuradile, isegi mina ei tea seda. Seda teab ainult keegi, kes on saavutanud hingelise rahu.
MARGO: Kas siis on üldse keegi, kes seda teab?
RODRIGO: Sina nüüd tead ju
MARGO: Jah, tean... Juhul, kui ma usaldan sinu juttu. Ja ma ei tea kas seda saab usaldada, kui sa üritad mulle seda selgeks teha ja samas väidad, et sa isegi seda ei tea. Sa ju tead!
RODRIGO raputab vaid pead selle peale
MARGO: No mis nüüd on? Ütle mulle nüüd ära, kas sa tead või ei tea. Kui sa ei tea ei tea mina ka ja pean seda veel proovima. Kui sa tead, siis tean seda ka mina ja siis on lausa kaks inimest rohkem kes seda suurt saladust teavad.
RODRIGO: (solvunult) No nüüd sa lihtsalt mõnitad mind!
MARGO: Ei, kus sa sellega. Sugugi mitte. Ma päris siiralt ei mõista sinu juttu hetkel. Kas sa siis tead või ei tea? Pole ju keeruline küsimus!
RODRIGO: Oeh! Noh, olgu. Olgu! Ma tean seda. Olen seda ka juba päris pikalt teadnud.
RODRIGO vajub tujust ära ja istub pingile.
MARGO: Kust sa selle tarkuse omandasid? (läheb ja istub RODRIGO kõrvale)
RODRIGO: Ammu, kui ma olin väike, oli sõda. Mitte päris nii nagu sina seda ette võid kujutada, et riigid omavahel. Ei, linna siseselt. Võimu pärast... Ma sain rikošetist pihta ühe kuuliga. Ma kukkusin pikali ja jooksin tasapisi verest tühjaks. Ma karjusin ja karjusin, aga keegi ei teinud välja. Ja siis...
RODRIGO jääb unelevalt kaugusesse vaatama, MARGO ootab, kaotades tasapisi kannatust
MARGO: Noh? Ja siis? Ära nüüd nii põneva koha peal küll pooleli jäta!
RODRIGO: (pöörab MARGO poole ja sosistab aeglaselt) Ma nägin... Jumalat. Ta astus minu juurde, võttis mu sülle ja viis mu ära. Ta ravis mu haava oma puudutusega ja õpetas mind. Ta ütles mulle: "See linn ei ole loodud sinu elukohaks, poiss. Siinne korruptsioon, kriminaalsus, see rikub inimese hinge. Tule minuga! Ma näitan sulle maailma, näitan sulle elu!" Ma muidugi ei tahtnud temaga minna. Tõin vabanduseks, et mu ema jääks mind igatsema. Ma ju varsti pidin sealt lahkuma, ema kogus selleks raha. Ma mäletan selle mehe tumepruune silmi justkui tungimas minu hinge sel hetkel ja siis ta ütleski mulle: "Hingelist rahu ei saa osta! Lähme ja saadame pärast kirja sinu emale, et ta järgi tuleks! Jätku kõik, jätku isegi see raha mis ta kogunud on, aga peaasi, et ta tulema saab. Saad sa aru poiss, me peame kohe minema!"
Ma ei läinud. Ei tahtnud minna ja tema... Tema ütles mulle: "Puer, es stultus! Tu mater tam eris in perpetuum hic!" Ma kaotasin teadvuse ja tema oli kadunud, kui ma jälle toibusin. Jooksin ruttu koju, ema juurde ja anusin teda, et me läheks kohe. Ma rääkisin talle kuidas ma viga sain, kuid ta ei uskunud... Sel õhtul tungisid meie majja relvadega mehed. Ma jooksin kappi peitu. Nad lasid mu ema maha. Mingi hetk kuulsin ma kapi ukse taga samme. Ma üritasin ennast kasukate vahele ära peita, ning järsku tõmbas keegi kapiukse lahti ja kiskus mind välja. See oli jälle Jumal. Ta haaras mu sülle ja ronis rõdule, kust ta aitas mul edasi katusele ronida. "Sul vedas, et mul on helge süda." Ütles ta mulle napilt ja me jooksime, algul mööda katuseid ja siis mööda tänavaid, otse rongijaama, et jõuda hilisõhtusele rongile. Ma ei teadnud kuhu mind viiakse ja ma ei küsinud ka. Ma usaldasin seda meest täielikult, sest see mees oli tark...
RODRIGO lõpetas rääkimise ja MARGO jäi teda suu lahti vaatama.
MARGO: Hämmastav...