Tahtsin hakata mingit lühijuttu kirjutama, kuid ei suutnud. Mul puudub keskendumisvõime. Kas te teadsite seda? See on kohutav! Kuidas, kurat võtaks, saab niimoodi elada? Ma suudan vaevu korraga ühele tegevusele keskenduda. Ma hüppan ühe asja juurest teise juurde! Mu pea on mõtteid täis, kuid ma ei suuda neid teoks teha. See on nagu mingi faking... mingi... mingi... No kurat, ma ei oska isegi võrdlust tuua. Tahaks öelda kartuli jahvatamine, aga see ei ole üldse loogiline. See on rohkem nagu WTF? kust see nüüd tuli?
Arhhgh... Ma vihkan ennast selle pärast. Ma tahaks midagi korralikult ära lõpetada, kuid ma ei suuda. Ma jätan oma jutud lihtsalt sinnapaika, jätan vedelema ja haaran uue järgi... Tunnen ennast nagu Kapa-Kohilasse ära eksinud koer, kelle jalg on välja väänatud ja inimesed aitavad mind, kuid ise ei suuda ma enam väga midagi... Vaikselt lonkan, aga mis sellest kasu on? Ma tahan ära minna! Tahan minna tagasi koju, sest ma ei ole Kapa-Kohilast pärit! Tahan oma peremehe juurde, kes silitaks minu koonu, samas kui mina ise päikese käes lõõtsutan, lamades ustavalt oma peremehe lamamistooli kõrval. Peremees lonksab oma klaasist veini, mina limpsan oma kausist vett. Vot see oleks hea elu. Miks inimesed ei otsi minu peremees! Nad tahavad mind endale! Vot miks! Tõprad sellised! Sead!
Aiih... Rohkem ei tule. Ei tule ja ei tahagi tulla.
Otsin koduteed
No comments:
Post a Comment